JÕULUJUTT ⟩ Kuidas tunneb end porgand, kes ärkab ühel hommikul üles lumememme ninana?

Raamatuportaal
Copy
Helena Kochi lasteraamat «Pungivana ja teisi jõulujutte». Illustraator Stella Salumaa.
Helena Kochi lasteraamat «Pungivana ja teisi jõulujutte». Illustraator Stella Salumaa. Foto: Liina Saks

Helena Kochi uues lasteraamatus «Pungivana ja teisi jõulujutte» on nii realistlikumaid kui ka fantastilisemaid jõulujutte. Raamatu võluvad illustratsioonid on teinud Stella Salumaa.

Helena Koch (1989) on pärit Räpinast ning õppinud kirjandusteadust Eestis ja Saksamaal. Ta on avaldanud lasteraamatud «Loomaaed lasteaias», «Kõhu mäss» ja «Kartuli kuningriik» ning jutte ajakirjades Täheke ja Hea Laps. Helena elab perega Iirimaal Dublinis. Jõulude ajal meeldib talle kõige enam koos perega jõululaule laulda.

Stella Salumaa (1985) on pärit Põhja-Eestist Haabneemest ning õppinud kultuuriteooriat ja animatsiooni Tallinnas. Ta on joonistanud pildid Kadri Kiho lasteraamatule «Endel ja Kati» ning teinud illustratsioone Müürilehele. Stella elab oma elukaaslase ja koeraga Šotimaal Edinburghis. Jõulud veedab ta alati koos perega Eestis.

Loe raamatust üht vahvat lugu!

***

Helena Kochi lasteraamat «Pungivana ja teisi jõulujutte». Illustraator Stella Salumaa.
Helena Kochi lasteraamat «Pungivana ja teisi jõulujutte». Illustraator Stella Salumaa. Foto: Raamat

Porgandi unenägu

Porgand ärkas järsku oma ootamatult lühikeseks jäänud talveunest.

«Mh, mis siin toimub?» küsis ta läbi une. «Kus ma olen?»

«Oi, porgand,» kõlas lumememme tasane hääl, «lõpuks ometi! Me juba mõtlesime, miks sa nii vaikne oled. Kas magasid hästi?»

«Aa-aa!» karjatas porgand. «Kus ma olen? See peab olema halb unenägu!»

«Mis sa röögid, rahune maha,» püüdis lumememm teda vaos hoida.

«Rahune maha? Kuidas ma saan rahuneda, kui avastan üles ärgates, et ripun taevas? Kas sa ei tea, et porgandid kasvavad maa sees, kindlalt jalgupidi mullas?»

«Oi, aga nüüd oled sa ju hoopis lumememme nina!» naeris lumememm sõbralikult.

«Lumememme… nina?» oli porgand üllatunud. «Mis lolli juttu sa ajad? Lase mind kohe maha!»

«Ha-ha, ma ei saa ju liigutada,» pugistas lumememm naeru, «aga ära karda, sa oled kindlalt minu küljes kinni. Ning see pole loll jutt. Tänu sinule, kivikestele ja okstele saan ma olla lumememm, laste suurim sõber talvel. Me veedame selle talve koos, nii et saame parem sõpradeks.»

Ent porgand ei tahtnud kellegagi sõbraks saada. «Oh, mind vaest, oh, mind õnnetut,» tihkus ta nutta ning vajus millalgi uuesti unne.

Mõni tund hiljem ärkas ta laste kilgete peale. «Oeh, on see vast unenägu, kestab isegi ärkvel olles edasi...» ringutas ta. Siis aga märkas ta kaht last, kes mängisid lumesõda.

Järsku peatus värava ees auto. «Rome! Lenna! Tere-tere!» kallistas vanaema väravast sisse astudes lapsi. «Kuidas teil läheb? Mis te õues teete?»

«Me niisama, mängisime just lumesõda,» vastas Rome.

«Aga eile me tegime hoopis lumememme. Vanaema, vaata!» hüüdis Lenna.

«Oi, ta on teil tõesti tore saanud. Ja veel nii ilusa punase ninaga!» imetles vanaema ning asus koos Lennaga majja minema. «Rome, lähme tuppa!» hüüdis ta uksel.

«Jah, ma kohe!» vastas Rome ja jooksis kähku lumememme juurde, pühkis tema ninalt ja silmadelt lumekihi ning sättis veidi longu vajunud porgandi jälle sirgeks. «On jah ilus lumememm!» sosistas ta ja ruttas teistele järele.

«Porgand, porksike, kas kuulsid?» küsis lumememm.

Porgand sõnas mõtlikult: «Kuulsin! Vanaemale meeldis lumememme nina…»

«Ma ju ütlesin sulle. Ilma sinuta poleks ma mingi lumememm! No mis oleks ma ainult lumena? Sulaksin esimeste päiksekiirtega. Või mis oleks paar kivikest teepeenral, kes neid märkaks? Nüüd saavad nad ehtida minu kuube, anda mu näole ilme... Ja sina, porgand, veedaksid talve külmas keldris tukkudes või sööks pere su ära kuuma supi sees,» sõnas lumememm.

«Aga puuoksad?» küsis porgand trotslikult. «Oks oleks ju küll hea olla.»

«Jah, oks on hea olla, vähemalt seni, kuni saad kasvada uhkelt puutüve küljes. Aga kui tuleb tuul ja murrab su tüve küljest lahti, oled üksi laia ilma peal. Milline õnn, et lapsed meid leidsid!» rõõmustasid oksad.

«No näed, porgand!» õhutas lumememm. «On ju tore, et me saame selle talve koos veeta ja lastele rõõmu teha!»

Porgand vajus mõttesse. Äkki oli lumememmel õigus?

«Porgand, ae? Porgand, ma räägin sinuga!» jõudis temani lumememme hääl. «Kas sa üldse kuulad mind?»

«Lumememm... Vabandust, et olen olnud nii tujukas. Sul on õigus. Meil siin on koos kindlasti lahedam talv, kui mul keldris oleks. Ja tänu minule on sul ikka tõsiselt ilus nina!» naeris porgand ning püüdis end võimalikult sirgu ajada, kui lapsed majauksest välja tormasid.

«Robert, palun tee meist üks pilt,» ulatas vanaema isale oma telefoni.

«Naeratage!» hüüdis isa ja võpatas, kui talle tundus, et isegi lumememme nina korraks naeratas.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles