Mida ette võtta, kui kahtlustad oma naabrit mõrvas?

Foto: Shutterstock

Peter Swansoni «Ohtlik tutvus» on põnevik naisest, kes arvab, et ta naabermajas elab mõrvar. Raamatublogija Mariann Vendelin jagab oma lugemiselamust.

Tänapäev, West Dartford, USA. Hen ehk Henrietta ning tema abikaasa Lloyd kolivad uude linna, kus nad kedagi ei tea. Põhiliselt elavad ümbruskonnas lastega pered, erandiks vaid paar nende naabermajas. Mira ja Matthew kutsuvad nad külla, et lähemalt tutvuda. Õhtusöök kulgeb toredalt, kuigi ei tundu, et neist suured sõbrad saavad, aga majas ringkäiku tehes märkab Hen midagi, mis veenab teda, et tema naaber on mõrvar. Kinnisideed on varemgi naist kimbutanud, kuid ravimid peaks tema bipolaarset häiret kontrolli all hoidma. Mis sa ikka ette võtad, kui kahtlustad oma naabrit mõrvas? Lähed politseisse? Aga kui politsei sind tõsiselt ei võta?

Peter Swanson, «Ohtlik tutvus». Foto: Raamat

Kui oled viimastel aastatel populaarseid põnevikke lugenud, tuleb nii mõnigi detail kindlasti tuttav ette - psüühikahäirega naine, kanged tabletid, alkoholiga liialdamine, tugev kinnisidee, amatöörlik nuhkimine. Sa ei tea, kas uskuda peategelase silmi, olles täpselt samal pulgal kui politseiuurija või abikaasa, kellele ta oma kahtlused usaldab. «Ohtlik tutvus» ei ole uus tüdruk rongis, aknal või kajutis, vaid annab lugejale kõva eelise. Nimelt saab lisaks kinnisideega kimpus naise vaatepunktile lugeda ka tema kahtlusaluse oma. Selle asemel, et juurelda, kas naisel on õigus või kannatab ta luulude all, ilmneb kiirelt, kas naaber on mõrvar või mitte. See teadmine ei vähenda aga sugugi põnevust, vaid pigem lisab seda juurde ja muidugi jätab kirjanik mõned trumbid veel varuks.

Vajaka jäi minu jaoks emotsionaalsest sidemest tegelastega. Lehekülgedel lahti läinud kassi-hiire mäng pakkus pinget ja põnevust, aga ma ei hoolinud, kas kass saab kõhu täis või pääseb hiir põgenema. Kirjanik süüvib küll nende minevikku ja isiklikesse traumadesse, andes aimu, miks nad on sellised, nagu nad on, aga sümpaatiat ei teki. Hoiatan, lisaks mõrvale leiab raamatust koduvägivalda ning räägitakse vägistamisest.

Swansoni puhul meeldib mulle eriti, kuidas tal pole vaja iga väikseimatki detaili saladuseloori taha peita. Selle asemel näitab ta edukalt, et põnevust saab hoida ka siis, kui kurjategija isik on teada. Kõigi kolme loetud põneviku puhul selgus varakult, kes on süüdi ning fookus oli ärevusel, kuhu lugu viib.