«Eesti riik oli okupeeritud, kuid igaühel oli oma Eesti riik kodus, raamaturiiulis»

Mall Jõgi. Foto: Erakogu

Aasta siis oli 1952. 5-aastase Mall Jõgi ja tema vanemate uueks elupaigaks sai üks kehvake korter vanas, aga ajalooliselt kõneka ümbrusega majas Tallinnas, Vene tänavas. 

Sealt algas Katariina käik, otse kõrvale jäid dominiiklaste kirik ja portselanimaalijate haldjatöökojad. Ent Eesti oli toona NSV ning kõikjal väljaspool kodu andsid tooni vene vaim ja üle terve NSV Liidu kehtiv Moskva aeg. Samasse aega jäid Pühavaimu (siis nimega Säde tänav) algkool ning Tallinna 1. Keskkool (nüüd Gustav Adolfi Gümnaasium), jäi ülikoolgi.

Mall Jõgi, «Riik raamaturiiulis». Foto: Raamat

Autori meenutust mööda jõudis ka tema oma koduõues maha pidada kivilahingud sealsete vene poistega ja teenida neilt välja fašisti hüüdnime. Ent kaasnev sõjamütoloogia ning Suures Isamaasõjas (nii nimetati toona Teist maailmasõda) saavutatud võidu ülespuhumine said õige hoo sisse alles 1965. aastast (lk 71).

Sama aasta sügisel astus vastne eesti keele ja kirjanduse tudeng Mall Jõgi Tartu Toomemäest alla ülikooli peahoone poole, ja saatuse tahtel sai temast üks ülikooli suurpõlengu tunnistajaid. Stuudium läks siiski oma rada ja viie aasta pärast oli Mall valmis soome-ugri keelte asjatundja, kes juba 1970-ndate algul spetsialiseerus ümber eesti kirjanduse uurimisele ja kirjanduskriitikale.

Noorus, teadagi, on ilus aeg ja muudab mälestusedki kenamaks. Sellele raamatule annavad värvi autori vanavanemate juures veedetud lapsepõlvesuvede memuaarid. Malle ema oli pärit Järvamaalt Tagametsast, isa Saaremaalt Leisi kandist Parasmetsa talust, mis toona asus piiritsoonis. Huvitaval kombel on autoril õnnestunud just sealtkandist leida tubli eesti töömees nimega Rabindranath, kelle perenimi siiski ei ole Tagore.

Raamatu viimases peatükis «Hetki ja inimesi» annab paiguti heas mõttes tunda keeleinimese kohalolu. Kes küll oskaks ära seletada murdevarjundiga eesti sõna reietama või tšehhikeelse väljendi teretričko tähenduse? Igatahes Mall Jõgi käis koos püha Nicolausega Itaalias Bari linnas reietamas (lk 194–96) ja Vladimir Macura tervitas teda just selle tšehhi sõnaga! Kirjandusilmast meenutab autor hea sõnaga mitmeid oma vanu kolleege, kunagist raamatuklubi Tõru ja eriti Ellen Niidu lummavat häält. Kuid Mall Jõele langes osaks ka «õnn» töötada stalinliku ideoloogiatsensori Endel Sõgla ning venestusaja tipus (1978–80) EKP Keskkomiteest kultuurilehte Sirp vasaraga Moskva ajale koputama toodud Vello Pohla alluvuses. Mälestused neist mõlemast koosnevad ennekõike piprateradest ja seda õigustatult.

Oma raamatu pealkirja kohta tunnistab autor saatesõnas otsesõnu, et see on ühest psühholoogiadoktor Peeter Tulviste konverentsiettekandest näpatud. Täpsemalt lk 201: «Eesti riik oli okupeeritud, kuid igaühel oli oma Eesti riik kodus, raamaturiiulis.» Jõgede perekonna puhul peab öeldu kahtlusteta paika. Malle isa Olev Jõgi (1919–89) oli tunnustatud kirjanduskriitik ja eesti kultuuri järjepidevust järgiva ajakirja «Keel ja Kirjandus» esimene peatoimetaja (1958–83). Ema tegeles kodus masinakirjatööga, tänu millele sai trükivalmis nii mõnegi Eesti kirjaniku teos.

Raamaturiiulis leiduvat täiendasid Kanadas elanud «muinasjututädi» (isa õde) Aino saadetud pakid, mis sisaldasid väliseesti kirjandust. Lugemine oli seal peres au sees ja nii kestiski nende oma Eesti riik läbi aegade. Kuidas kavatseb nüüdne üha enam Euroopa ajale orienteeruv internetiajastu riik tulevikus täita oma põhiseaduslikku kohust tagada eesti keele ja kultuuri kestmine, ei oska veel keegi ette näha.

Selle raamatu autor igatahes leidis millalgi uue aastatuhande algul kapi alt oma isa vanad kingad, kuid ei hakanudki neid endale jalga proovima. Nii vanad, lääpas ja pealegi suured näisid nood kotad! «Keelde ja Kirjandusse» Mall küll tööle läks, aga mitte peatoimetajaks.

Artikkel ilmus esmalt ajalehes Raamat.