Üks vana armastuslugu, kus pole kohta võltsvagadusele ega valehäbile

Charles Durupt’ maal „Heloïse ja Abélard”, u 1837. Foto: GALERIE MICHEL DESCOURS

Pierre Abélard’i ja Héloïse’i legendiks saanud armastuslugu on sajandeid köitnud lugejaid, inspireerinud kirjanikke ja kunstnikke. Tänu värskelt ilmunud tõlkele on kõigi huviliste rõõmuks võimalik lugeda nende kaasahaaravat kirjavahetust ka eesti keeles. Lisaväärtust pakub tõlkija põhjalik ja asjatundlik sissejuhatus, millesse süveneda on ehk paremgi pärast kuulsa armastajapaari kirjade lugemist, sest nii saab nautida pea üheksa sajandit tagasi kirjapandut vabana igasugusest eelhäälestusest.

ARMASTAJATE KIRJAD

Kirjavahetus viib lugeja 12. sajandi Prantsusmaale, kuid tollast eluolu või poliitilisi sündmusi need kuigivõrd ei kajasta, eelkõige aimub kirjadest valitsevat intellektuaalset ja vaimset õhustikku. Abélard ja Héloïse ei ole oma ajastu tavalised esindajad, vaid tähelepanuväärsed intellektuaalid, kõnelemata Abélard’i üle sajandite ulatuvast kuulsusest silmapaistva filosoofi ja teoloogina. Olles küll palju noorem, on Héloïse anderikkale ja suurte teadmistega Abélard’ile ometi kõigiti vääriline dialoogipartner. Armastajapaari haritus, väitlusoskus ja mõttenõtkus lubavad neil ilmse kergusega kasutada tsitaate Pühakirjast, samuti kirikuisade ja pühade meeste tekstidest. Just autoriteetide osundamine oli tolleaegse haritud eneseväljenduse loomulik ja lahutamatu osa.

«Isiklikud kirjad». Foto: Raamat

Kogumikus avaldatud viiest kirjast esimene on käsitatav Abélard’i autobiograafiana. Selles püüab ta olla kohati lausa halastamatult aus ja kriitiline oma mõtete ja tegude suhtes, mõtestamaks läbielatud valu ja piina, nii füüsilist kui ka hingelist. Oluline teema kirjavahetuses ongi mõtisklused kannatuse tähenduse üle. Héloïse’i kirjade tonaalsus on mõnevõrra teine, nendes kirjutab naine, kelle maise armastuse leeki pole kustutanud ei pikk lahusolek ega kloostriüksindus.

ANDE RASKUS

Abélard’i autobiograafilise kirja põhjal joonistub temast pilt kui andekast mehest, kes juba noores eas paistis silma vaimsete huvide ja võimete poolest. Tema kireks sai filosoofia. Abélard’i saavutused olid silmapaistvad, olemata veel 25-aastanegi, hakkas ta kooli pidama ja õpetama. Tal oli palju nii õpilasi kui ka imetlejaid. Liigne tagasihoidlikkus noort Abélard’i ei iseloomustanud: «Vastasin ägestudes, et mul pole kombeks tulemusi saavutada mitte harjumusele, vaid loomulikule andele toetudes» (lk 49).

Edu ja edevus tiivustas, tuues samas tema iseloomus esile kõrkuse, ülbuse ja üleolekutunde: «Nii pidasin ma end juba ainsaks filosoofiks, kes veel maailma jäänud on, ega tundnud enam mingit hirmu» (lk 51). Vastureaktsioonina tekkisid Abélard’ile mõjukad vastased. Kadetsejate ja vihkajate hulgas andsid tooni tema endised õpetajad ja õpingukaaslased, kes ainult ootasid õiget hetke mehe põrmustamiseks. Füüsilisest sandistamisest vaevalt toibunud Abélard sai järgmise valusa hoobi, kui kirikukontsiil mõistis hävitamisele tema vaimutöö viljana valminud teoloogilise traktaadi: «Ilma mingi arutelu või uurimiseta sunniti mind iseenda käega oma kõnealust raamatut tulle viskama ning nõnda põletati see ära» (lk 76).

KIRG JA ARMASTUS

Abélard’i ja Héloïse’i kirjavahetus on mitmekihiline, ent selle keskmeks on ja jääb nende liigutav-traagiline armastuslugu. Kild killu haaval rullub see lugeja ees lahti, nõnda et iga järgnev kiri lisab loosse uusi detaile ja nüansse. Oma kirest rääkides ei rüüta armastajad end ei võltsvagaduse ega valehäbiga, vaid esitavad päris vabalt ja ilustamata juhtunud tõsiasju: «Ja mida saatis seal korda mu himu taltsutamatus kuskil sealsamas refektooriumi nurgas, sest meil polnud ühtegi teist kohta kuhu minna» (lk 159). Nende armusuhe oli lühiajaline tugev tundetulv, millest saatuse tahtel pidi piisama terveks ülejäänud eluks.

Kirgliku armuloo algus oli rajatud Héloïse’i onu usalduse kuritarvitamisele. Siiski võinuks kõik lõppeda hoopis teisti, s.o mitte armastajate pagendamisega kloostrisse, vaid suubumisega vaiksesse ja rahulikku abiellu, kui mitte mõlema isiksuse erilisus poleks teinud võimatuks tavalise elu tavaliste valikutega.

Ehkki nii Abélard ise kui ka Héloïse´i onu nägid abielus mõistlikku lahendust, püüdis Héloïse veenda armsamat sellest plaanist loobuma. Ta nimetas pulmakambrit otsesõnu õnnetusttoovaks. Seadmata kahtluse alla abielu kui sakramendi pühadust, tõstis Héloïse ometi armastuse abielust kõrgemaks ning kuulutas vabaduse köidikuist ihaldusväärsemaks. Sellest arutlusest koorub välja palju üldisem küsimus abielu ja pereelu ühildamisest eneseteostuse ja kutsumusega. Héloïse’i järgi on vältimatu ja ainuvõimalik oma talendi ehk ande järgimine. Eriti just filosoofia teenimine ja õpetamine nõudis tema käsituses vabadust rohkem kui midagi muud.

Kahe inimese traagiline kire ja armastuse lugu puudutab ja paelub 21. sajandi lugejat sugugi mitte vähem kui selle loo kaasaegseid. Pealegi on Abélard´i ja Héloïse´i tekstid ka kirjanduslikult ja intellektuaalselt jätkuvalt nauditavad.

Artikkel ilmus esmalt ajalehes Raamat.