«Rohupadi» kui haikuromaan

Natsume Sōseki. Foto: Ogawa Kazumasa/Wikimedia Commons

Eesti lugejale tundub Jaapani kirjandus põnev, justkui teistmoodi elamusi pakkuv oaas muidu nii Euroopa-keskses raamatuvalikus. 

Kuigi eestindatud Jaapani autorite nimekiri on juba päris esinduslik, on omamoodi üllatav, et pikaks ajaks jäi tähelepanuta üks Jaapani moodsa kirjanduse suurkuju – Sōseki Natsume (1867–1916). Seda enam on põhjust rõõmustada, et vaid paari aasta sees on ilmunud juba kolm Sōseki raamatut: «Noorsand» Maarja Jaanitsa tõlkes ning minu eestindatud «Mina olen kass» ja «Rohupadi». Kõik need raamatud kirjutas Sōseki 1906. aastal oma kirjanikutee alguses.

Sōseki Natsume, «Rohupadi». Foto: Raamat

Sōseki oli kirjanik, kelle kujunemist mõjutas ühtviisi tugevalt nii Aasia klassikaline kultuuripärand kui ka euroopalik kirjandus, mida ta paar aastat Inglismaal õppis. Rängalt pettunud läänelikus elulaadis ja vaimsuses, asus ta otsima seda ehedat Jaapanit, mida moderniseerimine polnud veel lämmatada jõudnud. Sōseki loobus õppejõu ametist ülikoolis kohe, kui tema esikteos «Mina olen kass» edu saavutas, ja pühendus kirjutamisele.

Luuletusi oli ta avaldanud juba koolipoisina, aga nüüd kuulus ta haikuluule uuendajate ringi. Inglismaal õppides alustas Sōseki oma isikupärase kirjandusteoreetilise nägemuse kirja panemist ja osales aktiivselt tollaste kultuuritegelaste tulises debatis, kus vaieldi selle üle, milline peaks olema moodne jaapani keel ja Jaapani kirjanduse tulevik. Tormiliste ühiskondlike muutuste keskel katsetasid teised kirjanikud innukalt läänest üle võetud kirjandusžanreid, kuid Sōseki otsis midagi täiesti uut. Nii vist sündiski tal mõte kirjutada maailma esimene haikuromaan.

Selles omapärases žanris kirjutatud loos ei tohtinud olla liiga palju sündmusi ega lineaarse arenguga süžeed, seepärast valis ta romaani peategelaseks kunstniku, kes pealinna kärast ja tühisest sagimisest tüdinult otsustab jalge alla võtta mägede vaikuses kulgeva rännutee, et nautida eemalolekut tsivilisatsioonist. See mees ei otsi inimestega kontakti, vaid eelistab neid ja nende tegemisi vaadelda eemalt, nagu seinale riputatud maastikumaali. Ta vaatab maailma kunstniku kiretu pilguga. Teda kütkestab hoopis ümbritsev idülliline loodus, mis paneb rinna rõõmust rõkkama ja sunnib kogu seda ilu sõnastama – nii meenuvad ammu loetud kuulsad värsiread ja sünnivad haikud. Kuid sellisesse sulnisse iseolemisse sekkub ikka ja jälle mõni häiriv tegelane, esialgu justkui tasahilju, aga siis juba palju tungivamalt, nõudlikumalt tema tähelepanu püüdes. Idüllis tekivad katkestused, vaikuse ja valjuse kontrastid. Alguses on need soovimatud, ent peagi avastab ta, et ta isegi ootab neid. Selgub, et inimesed pakuvad talle endiselt huvi. Ja see valmistab pettumust. Tahaks maalida, aga ei leia sobivat motiivi, mis inspireeriks. Huultele tuleb hoopiski järjekordne haiku.

Niisugune on kunstniku kiretu rännak haikuromaanis «Rohupadi». Raamatu algupäraseks pealkirjaks olev metafoor kusamakura on võetud Jaapani klassikalisest kirjandusest ja tähendab teepervel kasvavast rohutuustist vormitud patja, mis öösel pakub väsinud rändurile lohutust. Ehkki selle romaani minategelane ei maga kordagi lageda taeva all, külastavad teda öösiti unenäod või fantaasiad, mis kipuvad tegelikkusega segi minema. Selgelt jälgitava süžeeta ja tegelaskuju sisemise arenguta visuaalne jutustus on kui lihtne kulgemine, kus mõtisklused vahelduvad ümbritsevast inspireeritud haikuluulega. Ilmselt selline oligi see uut liiki kirjandus, mida Sōseki silmas pidas, kui otsis sobivat vormi «meelerahu pakkuvale romaanile».

Artikkel ilmus esmalt ajalehes Raamat.