14 LUGEMISSOOVITUST ⟩ Leelo Tungal soovitab jõulukuuks raamatuid ja avaldab oma esimese suurima kirjandusliku pettumuse

Leelo Tungal. Foto: Kristjan Lepp
Raamatuportaal
Copy

Jõulukuul jagas Apollole lugemissoovitusi Eesti üks armastatumaid lastekirjanikke, luuletajaid, prosaiste ja tõlkijaid – Leelo Tungal.

Autorilt on ilmunud 90 värsi- ja proosaraamatut lastele ning noortele. Tema loomingut iseloomustab optimism ja elujulgus, vahetu suhtlemine lugejaga, ladus sõnaseadmine ja teravmeelsus. Lisaks lasteraamatutele on Tungal avaldanud kümmekond luulekogu täiskasvanutele, tegutsenud viljaka publitsisti ja kriitikuna ning olnud väga aktiivne ja hinnatud sõnameister Eesti kirjandusmaastikul.

Lisaks lugemissoovitustele jagab Leelo enda mälestusi teekonnast lugema õppimiseni, esimestest suurteostest, mis kõige lemmikumaks kujunesid, ning seda, millal ja mis põhjustel tabas teda esimene suurim kirjanduslik pettumus. Põnevat avastamist!

***

Hakkasin lugema nelja-aastaselt. Olin tollal palju üksinda kodus – mu ema arreteeriti, kui olin kolm ja pool aastat vana. Enne seda oli ta mulle juba tähed selgeks õpetanud, aga kuidas tähtedest sõnu kokku pannakse, ma ei taibanud. Pusisin vana aabitsa kallal tükk aega, kuni ühel hetkel äkki mõistsin, et kui lausuda järjest tähtede nimesid, siis tekivad sõnad nagu iseenesest. Mäletan oma võidurõõmu, kui sain selgeks ka väikesed tähed – suutsin ju sestpeale lugeda kõiki – ka suurte inimeste – raamatuid! Ega lasteraamatuid tollal ju palju ilmunud, nii et pidin käsile võtma ema-isa raamaturiiuli ja pidasin tükk aega oma lemmikraamatuks Baudelaire'i (nii ma hääldasingi: baude-laire) «Väikesi poeeme proosas». Vaevalt ma sellest eriti taipasin, aga laused olid nii-ii ilusad! Kuueaastaselt sain linnatädidelt näärikingiks Kreutzwaldi «Eesti rahva ennemuistsed jutud», mille kuulutasin oma raamatute kuningaks. Võisin lõpmatuseni imetleda Günther Reindorfi salapäraselt kauneid muinasjuttude illustratsioone, ainult «Paristaja poja» juures olnud pikaks venitatud kerega vanapagana pilti julgesin vaadata üksnes siis, kui isa oli ka kodus…

Esimeses klassis oli eesti keele tund minu jaoks väga igav. Tähtede õppimiseks pakutud lihtlaused aabitsas tundusid kentsakate ja mõttetutena. Ja kui talvevaheaja järel küsis klassijuhataja, kas keegi vahepeal on ka mõnda raamatut lugenud, siis tõstsin käe ja teatasin, et lugesin läbi «Kristiina Lauritsatütre» esimese osa. Seepeale arvas nooruke õpetajanna: «Sulle vist üldse meeldivad muinasjutud?» Taipasin, et pole viisakas talle vastu vaielda, et Nobeli preemia laureaatide sarja hõbekaanelised raamatud muinasjutte ei sisalda…

Aga esimeses klassis tabas mind ka suur kirjanduslik pettumus: koolimajas seisis raamatukapp, kust lapsed said teoseid laenutada, ja kapiga tutvudes avastasin sealt Tammsaare «Põrgupõhja uue vanapagana». Isa oli mulle unejutuks pajatanud mitmeid naljakaid rahvajutte vanapaganast ja Kaval-Antsust ning olin rõõmus, et saan neid nüüd ise lugeda. Aga kodus raamatut avades ei leidnud ma sealt ainsatki lahedat lugu – tekst oli keeruline ja pildid tundusid hirmsatena, nii et tundsin, et olen kõvasti petta saanud.

Kui vaatan praegu raamatupoodide lette, siis tahaksin olla jõuka pere laps, kes saab kõiki neid ilusaid köiteid endale lubada. Eriti palju leidub seal minimaalse teksti ja uhkete värvipiltidega mudilasteraamatuid ning näib, et see tendents on ülemaailmne. Kuuldavasti on värvikad väikelasteraamatud huviorbiidis ka järgmisel Bologna rahvusvahelisel raamatumessil, kus eestlastel on au olla peaesineja.

Põhikooliõpilastele suunatud kirjandust ilmub märksa vähem, eriti napilt on nende seas Eesti autorite omi. Teismeliste kirjandushuvilistega kohtudes olen sageli kuulnud küsimust, miks Eesti kirjanike noorsoojuttudes on peategelasteks puha narkomaanid, alkohoolikud ja enesetapjad. Ei oska öelda muud kui seda, et küllap soovitakse kirjutada põnevatest tegelastest. Seepeale küsivad noored, et kas nemad, tavalised õpilased, ei olegi siis kirjanike meelest huvitavad.

Nüüd võime noort lugejat rõõmustada raamatuga, mis sisaldab otsast lõpuni just selliseid jutte, mis pajatavad tavalistest teismelistest.

Kadri Hinrikuse «Piire kombates»

Kadri Hinrikus, «Piire kombates».
Kadri Hinrikus, «Piire kombates». Foto: Repro

Raamatust leiame 13 juttu, millest ükski pole nn ajaviitelugu – kõigis kõneldakse mingist noore inimese jaoks olulisest probleemist. Siin on tüdruk, kes püüab ellu viia oma ratastoolis isa unistust, et ta lapsest saab jalgrattur, kes purustab rekordeid, ning sellel eesmärgil sõidab tüdruk iga ilmaga rattaga kooli ja tagasi, kuigi endal on tihti hirm nahas. Siin on poiss, kellega alatasa juhtub äpardusi, siin on lugusid esimesest armumisest, noortekamba katsetustest riskantseid tegusid ette võttes oma julgus proovile panna, siin on kurb-ilus jutt armastatud vanaema kaotusest…

Hinrikuse keel on mahlakas ja kujundirikas, igal tegelasel on oma kõnepruuk ja õnneks pole liialdatud ka žargooniga, nagu vahel noorsooraamatutes ette tuleb. Kooližargoon muutub nimelt imekiiresti ja mõni alles hiljuti «änks» sõna ei ole juba poole aasta pärast noortepärane ning võib mõjuda noore lugeja ees pugemisena.

Kui siiski tahaks raamatule midagi ette heita, siis oleks ehk tasunud kaaluda noortepärasema pealkirja kasutamist: vale see ju ei ole, kuna kõik jutud kõnelevad ju tõepoolest sellest, kuidas teismelised kompavad täiskasvanute maailma piire, ainult et nad ise ei kipu seda tunnistama, enda meelest ollakse targemad kui täiskasvanud.

Kadri Hinrikuse noorsooraamatut on kahtlemata huvitav lugeda ka täiskasvanutel. Kõik jutud läbi loetud, taipame, et tegelikult on ka tavalised (noored) inimesed huvitavad.

Janno Põldma ja Heiki Ernitsa «Leiutajateküla pulmapidu»

Janno Põldma ja Heiki Ernits, «Leiutajateküla pulmapidu».
Janno Põldma ja Heiki Ernits, «Leiutajateküla pulmapidu». Foto: Raamat

Janno Põldma ja Heiki Ernitsa uus Lotte-raamat «Leiutajateküla pulmapidu» valmistab kindlasti palju rõõmu väiksematele lugejatele ja ka neile, kes ise veel lugeda ei oska ning kellel on vedanud ettelugemist harrastavate vanemate või vanavanematega. Unejutu ettelugejal igav ei hakka, sest nagu kõigis Leiutajateküla-raamatutes, on ka siin tegu paljude sellistegi tegelaste ja teemadega, keda-mida on ka täiskasvanutel huvitav ja lõbus uurida.

Kui klassikalistes muinasjuttudes kõlavad pulmakellad enamasti lõppakordina, siis selles raamatus kõneldakse pulmadest pikalt ja üksikasjalikult. Sellise suursündmuse korraldamisel tekib ju igas peres palju probleeme, mis siis veel rääkida Leiutajatekülast! Samas saab just selles leidlike tegelaste külas rohkem nalja kui muidu ja ega seal, kus leiutajad tegutsevad, jää ükski mure murdmata ja ükski hea plaan ellu viimata.

Mäletan oma lapsepõlvest, et vanasti olid pulmapeod ja -lauad pikad ning rohkete külaliste seas sibas ringi suur kamp lapsi – nii suuri kui ka pisikesi äsja tatsuma õppinuid. Tänapäeval peetakse suuri pidusid märksa harvemini ja kui istutakse restoranis või kohvikus, siis läheb laste jaoks olemine üpris igavaks. Aga Leiutajatekülas igavust ei tunta, peavad ju seal pulmi prominentsed kujud: peigmees on korstnapühkija Mihkel ja pruut doktor Ave, kes hiilgas oma tohtriandega juba esimeses Lotte-muusikalis. Need lapsed, kes suvel Lottemaal käisid, on jänkude pulmanäidendist juba osa saanud, kuid raamatusse mahub ikkagi rohkem tegelasi ja tempe-tegusid kui näitemängu sisse, nii et lugeda tasub siiski.

Raamatut võib ette lugeda ka õige pisikestele, sest Janno Põldma peletab Leiutajatekülast eemale kõik kurjad mõtted ja isikud, kes mudilastele võiksid hirmu nahka ajada. Mäletan meie vaidlusi, kui tegin laulutekste «Detektiiv Lottele»: Janno viskas armutult detektiivi laulust välja sõnad «varas», «vangi viima», «trellid» ja «karistus». Vaidlesin vastu, et mis detektiiv see Lotte on, kui seesuguseid sõnu ei saa pruukida, kuid Janno jäi ikka võitjaks ja kui ma esietendusel nägin pisikesi allameetrimehi ja -naisi, siis taipasin, et tal oli õigus: ei mingeid kurje sõnu ega kõvu pauke! Janno Põldma loosung on «Headus teeb elu huvitavaks!» ja sama joont jagab ka Lotte ihukunstnik Heiki Ernits.

Anu Raua «Kuue ruuduga aken»

Anu Raud, «Kuue ruuduga aken».
Anu Raud, «Kuue ruuduga aken». Foto: Raamat

Anu Raua «Kuue ruuduga aken» on suurepärane kingitus neile, kellele meeldib vestelda elutarkade ja elukogenud inimestega. Huvitavate inimeste lugusid on põnev kuulata ja lugeda ka siis, kui kirjeldatud sündmused, tegelased ja kohad on sulle tundmatud.

Minul on olnud au ja õnn viibida ja isegi ööbida Kääriku talus, millest Anu Raud suure südamliku poolehoiuga kõneleb ja kus on valminud enamjagu «Kuue ruuduga akna» juttudest. Ma pole päris kindel, kas just see aken oli kuue ruuduga, millest välja vaadates nägin sõbralikke koeri õuel perenaist ootamas ja eemal haljal karjamaal lambakarja oma asju ajamas, aga Anu kirjapanekutest hoovav soojus tekitab erilist nostalgiat küllap nendeski lugejates, kes pole talueluga üldse kokku puutunud.

«Kuue ruuduga akna» kaudu vaatab Anu nii kaugustesse kui ka iseenda sisse. Ruutudel on oma nimed, millega võetakse kokku jututsüklite nimed: «Kodutuled», «Õpilane ja õpetaja», «Labakinnas suures linnas», «Armastus», «Elukillud» ja «Armastus tuleb augustis». Öeldakse, et tark ja tähelepanelik inimene märkab üle oma õue kõndides rohkem huvitavat kui rumal ja hoolimatu ümbermaailmareisi sooritades. Anu Raud vaatab ilma ja inimesi erksa kunstnikupilguga ning mitte ainult ei märka, vaid ka oskab oma tähelepanekuid terava sulega kirja panna. Ta imetleb Kihnu naiste kindamustreid, oma õpetajate andekust, vanarahva värvimeelt, kodukandi ilu ja saunas käimise mõnusid.

Oma mõtteid ja muljeid kirja pannes valib Anu Raud värve ja kujundeid nagu vaipa kududes: kõik detailid peavad olema õiget värvi ja asuma õiges paigas. Lugemise vahepeal on tore vaadata raamatu sabas asuvaid värvifotosid Anu Raua kootud vaipadest, mille juurde kuuluvad luuletused. Kirjanikust isa Mart ja tõlkijast ema Valda on tütrele pärandanud suurepärase sõnaseadmisoskuse.

Valda Raud tõlkis küll enamasti proosat – Salingeri, Hemingwayd, Vonnegutti –, kuid keldi palveraamatust vaimustudes pani ta ka selle värsid eesti keelde ümber ja aknaruudu-raamatusse sobib suurepäraselt just tema tõlgitud «Kangaseadmise laul».

Juba lapsena oskas Anu hinnata eesti naiste käsitööoskust, mis muutis vaesedki ajad värvikateks. Tänapäeval lapitakse ja nõelutakse rõivaid ja sukki-sokke harva, kuid sõjajärgse põlvkonna lapsed pidid tahes-tahtmata kandma nõelutud põlvede ja kandadega sukki – emad aga oskasid neid parandada nii korralikult, et nõelutud paigad mõjusid lausa kunstipärastena. Anu Raud oletab, et just neid vaesel ajal sündinud «kunstiteoseid» imetledes hakkaski temas pead tõstma tekstiilikunstnik. Et ema tema karupükste põlved niisama ilusasti ära nõeluks, lõikas tüdrukutirts nii enda kui ka noorema venna püksipõlvedesse teravate kääridega ilusad suured augud. Need küll nõeluti kinni, kuid väike kunstnik sai oma teo eest karmilt tutistada. Muidugi ei meeldinud see Anule, kes edaspidiste karistuste vältimiseks lõikas laua alla pugedes samade kääride abil nii endale kui vennakesele nudipeasoengud…

Rahvapärast pehmet huumorit on Anu Raua aknaruutudes rohkesti. On ka rahvatarkusi ja õpetussõnu – näiteks saame teada, kuidas valmistada maarjapäevaks punast naiste viina, milliste taimedega saame lõnga kollaseks, punaseks või pruuniks värvida. Arvan küll, et ega minust vist saa kunagi lõngavärvijat ega ilusate kinnaste kudujat, aga ikkagi tore teada! Alati on raamatut käest pannes soe tunne, et oled vestelnud elutarga ja väärika ning rahvakunstis kodus oleva naisega…

Valerio Magrelli «Jää vait, müra!»

Valerio Magrelli, «Jää vait, müra!».
Valerio Magrelli, «Jää vait, müra!». Foto: Raamat

Proosaraamatuid tõlgitakse meil rohkesti, kuid luuletõlkeid leiab raamatulettidelt harva. Eriti haruldased on nüüdisaegsete välismaiste poeetide luuleraamatud.

Itaalias tunnustatud ja auhinnatud luuletaja Valerio Magrelli luulekogu «Jää vait, müra!» sisaldab valikut kirjaniku hilisematest, aastatel 2014–2022 avaldatud luuleraamatutest – luuletajastaaži on Magrellil juba üle 40 aasta.

Saatesõnast saame teada, et noorena õppis ta Sorbonne'is filmindust ja oli Fellinil abiks «Casanova» filmimise juures, kuid taipas siis, et režissööritööks vajalikku kamandamisoskust tal pole, ja asus hoopis kodulinnas Roomas filosoofiat õppima ning ühtlasi sai temast prantsuse kirjanduse asjatundja ja tõlkija.

Magrelli on laia silmaringiga ja tundlik, «õhukese nahaga» poeet, kes valutab südant maailmas valitseva ülekohtu, ebaõigluse ja vägivalla pärast. Raamatu pealkirjaluuletuses pajatab ta oma rikkis föönist, mille tehtud müras kuuleb mees kaebeid, slaavi dialekte, ähvardusi ja laske, ning lõpuks tundub talle, et müra ei sünni mitte ainult ta kõrvus, vaid ka südames. Samas on poeeti õnnistatud irooniameelega, mille mõjul on ta kirjutanud koguni väikese värsivihiku «Komissar Magrelli», kus ta püüab kannatajaid kaitsta ja õiglust paika panna – kahjuks küll mitte alati edukalt. Kerget irooniat on tunda ka lühikestes mõtisklustes, nagu näiteks luuletuses «ERAND REEGLIST»: «Tõde on nagu veri:/ ta laseb meil elada, / aga ei tohiks kunagi päevavalgele tulla.» Loodetavasti on lugejal huvitav poeediga kaasa mõelda.

Tore on see, et raamatu tõlkija ja koostaja Maarja Kangro lisas eestikeelsetele tõlgetele ka itaaliakeelsed originaalid: itaalia keele oskajad või õppijad saavad nüüd nautida ka Magrelli ilusat emakeelt.

Elena Ferrante «Kadunud tütar»

Elena Ferrante, «Kadunud tütar».
Elena Ferrante, «Kadunud tütar». Foto: Raamat

Elena Ferrante looming hakkas mind huvitama pärast tema romaani «Minu geniaalne sõbranna» alusel tehtud seriaali vaatamist. See sündis päris juhuslikult, sest pikalt teleri ees pole mul tavaliselt aega istuda, ammugi «seebikaid» vaadates, kuid Napoli-sarja näidati hilisel õhtutunnil ja ilusat itaalia keelt on ikka mõnus kuulata. Nii sündmustik kui ka tegelased osutusid aga sedavõrd huvitavateks, et vaatasin ära kõik osad, mis ETVsse olid jõudnud, ja muidugi tõin raamatupoest koju nii «Minu geniaalse sõbranna» kui ka selle järje, mis kannab pealkirja «Lugu uuest perekonnanimest». Nüüdseks on Varrak Tiina Randviiru andekas tõlkes kirjastanud juba kogu tetraloogia. Kolmas Napoli-raamat on «Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb» ning viimane osa kannab pealkirja «Lugu kadunud lapsest». Soovitan soojalt kogu sarja, mis pajatab Napoli tüdrukust Elenast ja ta südamesõbrannast ning kirjeldab napollaste kombeid, eluviisi ja suhteid.

Elena Ferrante viimati eestikeelsena ilmunud romaan «Kadunud tütar» sellesse sarja ei kuulu, kuid minategelase Leda elukäik ja päritolugi on Elena omale üsna sarnane. Tegu on kõrgelt haritud iseseisva naisega, kes on neljakümne seitsme aastasena jõudnud ülikoolitöös heale järjele ja tunneb mõnu sellest, et võib keset suve lubada endale pika puhkuse Joonia mere ääres. Lapsed on suureks saanud ja elavad oma isa juures Kanadas ning Leda võib nautida täielikku sõltumatust. Põgusalt suhtleb ta vaid ühe perega, kes päevitab rannas ta läheduses ja kelle imetlusobjekt on väike tüdruk Elena oma (Leda meelest üpris inetu) nukuga. Selle nuku kaudu selgub ootamatult, et kõik pealtnäha siledad suhted võivad osutuda üpris karedateks…

Elena Ferrante näib sarnanevat prantslanna Annie Ernaux'ga, kes pälvis oma romaanide eest 2022. aastal Nobeli preemia: mõlemad on (nagu nende romaanide minategelasedki) pärit lihtsast perekonnast, kelle seas pole seni olnud ainsatki haritud inimest, mõlemad häbenevad noorpõlves oma päritolu ja püüdlevad iga hinna eest kõrghariduse poole ning mõlemal tekib keskeas tõsiseid probleeme enda jagamisel pere ja teadusetöö vahel. Ainult et Ernaux püüdleb rohkem täpsuse poole, nimetades oma loomingut auto-sotsiobiograafiaks: tema romaanide peakangelasel ega selle pereliikmetelgi pole nimesidki, Ferrante aga kirjeldab nii oma minakangelast kui ka kõrvaltegelasi ja nende peresid väga värvikalt ja üksikasjaliselt.

Leelo Tungla lugemissoovitused.
Leelo Tungla lugemissoovitused. Foto: Apollo

Ei tea, kas kunagi saab kirjanduslik üldsus teada ka Elena Ferrante enda nime? Pseudonüümi kasutav kirjanik pole oma 1992. aastal tehtud debüüdist alates kuni siiani endast meediale teada andnud rohkem kui seda, et ta on 1943. aastal sündinud naine ning ema ja ta teosed on autobiograafilised. Nii kollane ajakirjandus kui ka tõsised ja asjalikud kirjandusteadlased on teinud kirjaniku isiku väljaselgitamisel aastatepikkust uurimistööd – aga tulutult. Elena Ferrantele omase sõnavaraga on teadlased võrrelnud 40 Itaalia autori loomingut ja kahtlustanud nii tõlkijaid, ajaloolasi kui filosoofe, aga sihile ei ole jõutud. Intervjuusid annab Ferrante ainult kirja teel ja televisioonis pole nõus esinema. Ainuke, kes tema passinime teab, on ta kirjastaja, kuid see vaikib. Lugejad on jagunenud kahte lehte: ühed nõuavad, et autor enda isiku paljastaks, teised arvavad nagu Ferrante ise, et loojale peab lubama privaatsust. Mina arvan samuti: niikuinii on ju igas teoses osake autori mõtetest ja elust.

Lugemissoovituste nimekiri:

  1. Kadri Hinrikus, «Piire kombates»
  2. Janno Põldma ja Heiki Ernits, «Leiutajateküla pulmapidu»
  3. Valerio Magrelli, «Jää vait, müra!»
  4. Elena Ferrante, «Kadunud tütar»
  5. Artur Alliksaar, «Päikesepillaja»
  6. Annie Ernaux, «Aastad»
  7. Viivi Luik, «Kuldne kroon»
  8. Hasso Krull, «Sulalumi»
  9. Zdenek Jirotka, «Saturnin»
  10. Olga Tokarczuk, «Rändajad»
  11. Mehis Heinsaar, «Kadunud hõim»
  12. Ilmar Trull, «Pakirobot rügab»
  13. Ilmar Tomusk, «Isa preemia»
  14. Kairi Look, «Kiludisko»
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles