/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2023/12/05/15763639t1hb88a.jpg)
Loomingu Raamatukogu uues numbris ilmus Tanya Tagaqi debüütromaan «Lõhkine hammas», mille on inglise keelest tõlkinud Hasso Krull.
«Kuulge lapsed, ma tulin ainult ütlema, et ärge kartke»
«Lõhkine hammas» on ühe inuiti tüdruku naiseks kujunemise lugu. Selles raamatus liigutakse žanrite ja maailmade vahel: kujunemisromaani on põimitud luulet ja folkloori ning argine kohtub müstilisega.
Mitmekülgne loovisiksus Tanya Tagaq on tuntud laulja ja laulukirjutajana, «Lõhkine hammas» on tema debüütromaan. Allolevas videos saab kuulata tema esituses teksti, mis on ka raamatus.
Loe teosest katkendit!
***
1975
Kui joodikud baarist koju tulid, pugesime vahel riidekappi peitu. Põlved koos, istusime maas ja lootsime, et keegi meid ei leia. Iga kord oli isemoodi. Vahel oli kuulda ainult mütsatusi, karjumist, oigeid, naeru. Vahel tuli vanaeit meie juurde ja painas meid oma haige armastusega. Tema armastus oli nii kõva ja raske, otsekui koorem. Teadsin juba siis, et armastus võib needus olla. Ta armastas meid nii väga, et hakkas nutma. Minevik muutus jõeks, see vallandus tema silmadest. Suust tuli viinahaisu, terve kamber sai seda täis. Ta ulgus ja kiskus meid kaissu, ja muudkui musitas, sest meie olime ainsad olevused, keda ta usaldada võis.
/nginx/o/2023/12/05/15763609t1hd6a3.jpg)
Võltspuidust paneelseinad, kala ja suitsu hais. Seinte peal sametist ilupildid, enamasti Elvis või Jeesus, vahel ka jääkarud ja eskimod.
Ühel õhtul olid joodikud koju tulles lärmakamad kui muidu, nii et pugesime kappi. Läheb kriiskamiseks, me itsitame närviliselt. Siis hakkab kostma mütsatusi, me jääme vait. Terve maja väriseb. Naised karjuvad, aga sellest kostab läbi üks teine heli, midagi läheb katki. Ihu niiske latsatus, puidu kuiv raksatus, või murdus mõni luu?
Vaikus.
Kuuleme valjult tümpsuvaid samme. Kurat! Keegi tuleb siia. Hoiame hinge kinni. Kössitame ja väriseme, pungitades pimedas silmi ja lootes, et kõik läheb hästi. Keegi seisab nüüd otse kapi ukse taga ja lõõtsutab.
Uks libiseb lahti, minu onu pistab pea ukse vahelt sisse. Ta kõrgub meie kohal, tuigub ja pobiseb midagi. Kusagil juuste all on tal haav, üle näo valgub verd.
«Kuulge lapsed, ma tulin ainult ütlema, et ärge kartke.»
Ta pani ukse kinni.