Noorusaeg Nõukogude Eestis: kui kooli ei saanud, tuli minna vene kroonusse
6. detsember 2023, 09:30
/nginx/o/2023/12/06/15764813t1hb248.jpg)
«Ei tulegi meelde teist mälestusraamatut, mis avaks 1960.–70. aastate kireva vastuokslikkuse sellise rabava detailsusega kui Imre Siili memuaarid,» kirjutas Epp Annus Loomingus nr 3 2023 raamatu «Lapsepõlv Nõukogude Eestis» kohta.
Kadrina valla raamatukogu peaspetsialist Tiiu Kaare arvates oli see raamat muhe tagasivaade 1960.-1970. aastate elule Eestis läbi lapse silmade, kerge ja lihtne lugemine paariks õhtuks. «Humoorikas stiil ja äratundmisrõõm tekitasid lugejates elevust ja pakkusid positiivseid emotsioone. Paljud märksõnad ja ajastutruud fotod tekitasid äratundmisrõõmu ning viisid mälestustes tagasi.»
Nüüd on see raamat saanud järje. Laps kasvas suureks ja läks Tartusse õppima. Algul EPAsse, siis ülikooli. Suvel käis malevas. Kohtus tulevase abikaasaga. Nii kulges noorusaeg Nõukogude Eestis.
Raamat on sama humoorikas, aga paksem kui lapsepõlvelugu. Juba algus on intrigeeriv: «Keskkooli lõpetamise järel oli mul vaja kindlasti mõnda kõrgkooli sisse saada, sest muidu ähvardas kohe mobiliseerimine Nõukogude armee teenistusse. Kahte või halvimal juhul isegi kolme aastat sõjaväes veeta polnud mul küll mingit tahtmist, kuigi vahel räägiti, et see on tõeliseks mehistumiseks vajalik elujärk. Niisugust tahtmist ei olnud arvatavasti mitte ühelgi eesti poisil, sest õigupoolest oli ju tegemist vene kroonuga, mis tähendas igasuguseid koledusi. Juba abituriendina sai sellest vastiku maitse suhu, sest tuli käia sõjakomissariaadis ja seista alandavalt alasti arstliku komisjoni ees.»
«Imre Siili puhul on see veider värk, et kui ma enamasti loen viiskümmend lehekülge ja siis otsustan, kas raamat haagib või ei, siis Siili puhul olen jäänud lugema kauemaks ning lugenud lõpuni,» kommenteeris Karl-Martin Sinijärv.
Artikkel ilmus esmalt ajalehes Raamat.