Tõeluse trubaduur, kes kandis ehedust

Urmas Alender. Foto: Ain Protsin

Neil, kes on silmitsi lahkunud luuletajast jäänud märkmetega, on erakordne vastutus. Mida arvata värssidest, millest ei tea, kas nad on veel pooleli või just sellisena oma lõpliku vormi leidnud? On nad mõeldud pelgalt laulusõnadeks või mõjuvad nad oma lihtsas vägevuses puhta luulena? Mil viisil – jah, just nimelt viisil – on kõige parem tuua need loojast justkui hooletult tagantkätt heidetud, ometi kuidagimoodi talletatud tekstid tagantjärgi lugeja silma alla?

Urmas Alenderi kohta, kes ennekõike legendaarse ansambli Ruja lauljana tuntud, võiks sõna laulik või trubaduur olla päris kohane. Luule tuikab temas loomuldasa, sulandades kõlasid, kujundeid ja rütme, mis ümbritsevas ajas ja õhustikus liikvel olid.

Temast jäänud tekstides kõlab rohkesti peegeldusi, kokku- ja vastukõlasid, kohati küllap tahtmatuidki tsitaate kaasaegsete luulest, millega Alender näikse kogu aeg aktiivses dialoogis olevat. See umbne, väljapääsmatusetundest pakil aeg, mille tunnistajaks ta oli – tardununa vaatan läbi oma aja / aga võrk on tihe nagu linnumajal –, äratas paratamatult eksistentsiaalseid küsimusi.

Urmas Alender, «Elu. Mina. Sina». Foto: Raamat

Tõetunne ja julgus seda väljendada võbeles neil aastail karistatavuse piiril, ometi janunesid inimesed ehedust – ja seda Urmas Alender tõepoolest kandis, iseenda jaoks võttes kokku kõige olulisema: Faatumi ainuke sisu ja vorm on tema paratamatus, meist mitteolenev tõelus. Las siis meiegi räägime tõtt, see on ainus võimalus ellu jääda.

Ellu jäämine selles kontekstis tähendas mõistagi endale, oma põhimõtetele truuks jäämist: Parem on jäädagi kellukeseks, kui saada valatud püssikuuliks.

Arusaadavalt ei olnud mõeldav selliste tekstide avaldamine, aga juba see, et keegi niimoodi mõtles ja tundis, avaldus tema silmavaates ja rühis. Need inimesed tundsid üksteist sõnatult rahvahulgaski ära, mõnikord noogutades kokkukuuluvustunde märgiks.

Selge pilguga nägi Alender ka teistsugust, vaba ühiskonda, kirjutades 1986. aastal nukra kibedusega:

Ei ole vaja mul te tarkust ega ilu,

te rahvustunnet, ustavust, ei julgust,

kui teie köetud kambreis ikkagi on vilu,

kui võõras vennas näete ainult hulgust

…

Urmas Alender oli puhtakujuline lüürik, kelle loomingus ühiskonnairoonia kõrval kõlas sageli romantilisi teemasid ja kaheksakümnendate algusest pärinev Rein Rannapi viisistatud laul «Rahu», mille esimene rida Vaikusse, valgusse, puhtusse minna… on tuttav vist pea igaühele. Üheksakümnendate alguse vaimu annab aga ehk kõige paremini edasi tema luuletus «Hüüan su poole»:

tema käib eemal ja kulutab taldu

teda ei vaeva mu valu

tema on maailmakaartele kaldu

kodu ei kummarda, palu

lehvivad tuules ta kirevad rõivad

päikeses punavad palged

kodud ta meelest kõik kaduda võivad

kuni veel pilved on valged

kuskil ta sees aga liigutab miski

uus nagu sünniks seal valgus

usu või ei temas olemas siiski

maailma lõpp on ja algus

Urmas Alenderi traagiline lahkumine langes kokku kogu rahva leinapäevaga. Looja ajaülene suurus selgib mõnigi kord just kaotuse valguses, mõistmine saabub nagu kauge kõuekõmin tükk aega pärast välgusähvatust.

Neid, kes on oma tekstid ise elavaks laulnud, pole väga palju. Niimoodi löövad kõlama Leonard Coheni luulekogud, rääkimata Bob Dylanist, kes pälvis oma laulutekstide eest koguni Nobeli preemia. Paljude ammuste luuletajate read aga elavad rahva teadvuses edasi just tänu sellele, et keegi teine on andnud nende sõnadele hääle, meloodia, kõlajõu, mis lainetab läbi sajandite, et igal laulupeol uuesti ellu ärgata. Urmas Alenderi luuletus «Poeedi haual», mis küllap on kummardus Juhan Liivile, sobib hästi mälestama ka tema enda tulist ja tundlikku loojahinge:

kuid alles jäänud helin

su jahtund rinna seest

see kestab tänaseni

ta kostab meie seest.

*

Artikkel ilmus esmalt ajalehes Raamat.