«Tere, ma olen sugulane!» Justin Petrone öised seiklused väikeses Itaalia mägikülas

22-aastane Justin Petrone. Foto: Erakogu

Trükikojast on saabunud Justin Petrone uus raamat «Minu Itaalia». «Tegu pole üksnes geograafilise seiklusega mööda Itaalia poolsaart, vaid rännakuga itaallaste mõttemaailma,» lubab autor. Loe raamatust katkendit!

Majutusotsingud San Giorgios viisid meid Anna Maria eestvedamisel kõigepealt külavalitsusse, ent see oli suletud. Seejärel läksime üle väljaku baari, kus naine asus kauplema hallipäise Carmine-nimelise omanikuga. Baar oli peaaegu tühi. Nurgas vaatasid kaks vanameest suurelt teleekraanilt jalgpallimängu ning kuulasid pealt lahke kunstiõpetaja ja kalmistul kohatud võõra palveid.

«Aga ta sugulased on San Giorgiost pärit,» jutustas Anna Maria Carminele. «Sa pead teda aitama.» Vanamees pani käed risti ja piidles mind valvsalt.

Seejärel kõlas tema vastus. «Ei, ei, ei!»

«Näita talle dokumente,» käskis Anna Maria.

Justin Petrone, «Minu Itaalia». Foto: Raamat

Ulatasin mehele Salvatore ja Rosaria, Sami ja Rose’i sünnitunnistuse. Carmine uuris neid ning andis siis abikaasale, kes luges nimed ette. «Petrone, Salvatore,» kuulutas naine, «ja Petrellis, Rosaria.» Carmine võttis paberid enda kätte ja juhatas meid ukse kaudu väljakule. Sinna kogunenud vanahärrad astusid ligi ja hakkasid temaga koos dokumente uurima. Carmine vehkis paberitega ning luges uuesti nimed ette, lootes leida mulle mõnd sõbralikku sugulast.

«Ma tunnen üht Petrellist,» teatas keegi mees. «Aga too sõitis nädalaks ära. Reisile.»

Anna Maria andis pead raputades käega märku, et temaga koos baarist väljuksin. Pingutused ei kandnud vilja. Ronisime tagasi autosse ja sõitsime kahekordse hoone juurde, mis asus päris San Giorgio servas. Sellest edasi kadusid mägiteed Sila roheliste küngaste vahele. Ühelt küljelt paistis dramaatiline järsak. Kui sisse astusime, oli omanik parasjagu ametis mängimisega. Ta oli kiilaspäine ja ükskõikse ilmega. Anna Maria astus mehele ligi ja palus mul passi näidata. Tegin seda.

«Näe, tema nimi on Petrone. Ta on siit kandist pärit,» selgitas Anna Maria.

Omanik vaatas passi, seejärel mind, hammustas huulde ja ütles ei.

Kui jälle autos istusime, ütles Anna Maria: «San Giorgio on väga väike koht. Väga-väga väike. Siinsed inimesed ei usalda väljastpoolt tulijaid. Sellest tuleb aru saada.»

Kurvastasin ega öelnud midagi. Ma polnud päris kindel, kas Anna Marial on pere, ega küsinudki seda, aga miskipärast eeldasin, et ta elab üksi. Ilmselt polnud see mitte kuidagi sobilik, et tema mulle öömaja pakuks.

Anna Maria ei vaadanud mulle enam silma. Ta paistis murelik. «Noh, minu pool sa peatuda ei saa,» alustas ta. «Seal on täielik segadus ja pealegi pole mul ruumi. Võib-olla proovida tagasi Coriglianosse hääletada...» Ta hääl ei kõlanud veenvalt. Kaalusin ka jalgsi minekut, kas või pimedas. Mõtlesin ka mõne nõlval nähtud apelsinipuu all ööbimisele, ent kujutasin ette, et mul võib hakata väga külm, ning et ärgates olen üleni kaetud sisalike või ämblike või mõlemaga. Samas paistis see parem kui magada näiteks kiriku keldris, kus enamiku Itaalia kirikute kombel paiknes omal ajal ammuste külaelanike hauakamber. Valides apelsinipuude ja ämblike ning luukerekuhjade kohal magamise vahel, oleksin otsustanud apelsinide kasuks.

Olin tol hetkel majutuse otsimisega sedavõrd ametis, et ei suutnud endale isegi süüks panna, et ma enne reisi asja põhjalikumalt ei uurinud. Enne Itaaliasse tulekut oli mulle räägitud, et lähen täiesti tavalisse Euroopa riiki, kus tulen kahtlemata kenasti toime. Paraku sain nüüd omal nahal tunda, et asi pole kaugeltki nii. Itaalia paiknes hoopis teistsuguses aegruumis.

Auto peatus järgmise hoone juures, kus nägin aknast mööblit. Tegu oli poega.

«See on meie viimane võimalus,» märkis Anna Maria. «Peame paluma abi Eugeniolt.»

***

Küla mööblipoe omanikku Eugeniot polnud kodus, küll aga leidsime eest tema naise ja tütre. Mõlemad silmitsesid mind tähelepanelikult.

«Aga kui ta on ameeriklane,» ütles ema, «siis mida ta siin San Giorgios teeb?»

«Ta on ajakirjanik! Kuidas sa aru ei saa? Ta on New Yorgist, aga elab Lätis.»

«Tegelikult Eestis,» parandasin tasakesi.

«Läti, Eesti, mis seal vahet. Ta on juba käinud Roomas, Baris, Coriglianos, San Giorgios. Tegu on seiklejaga!»

Kaks naist pidasid omavahel aru ning jällegi meenutas jutt kangesti itaalia keelt, aga ükski sõna ei tulnud tuttav ette. Hakkasin taipama, et nad räägivad oma teises, arbereši keeles. Kuidas see küll võimalik oli? Kuidas sai niisugune küla püsida sajandeid nõnda, et kõik elanikud on kakskeelsed, aga ükski võõras ei tunne nende salakeelt?

Siis vaatas ema mind haletsusega. «Ah, olgu peale,» ohkas ta. «Ta võib täna siin ööbida,» lisas naine minu suunas itaalia keeles.

Niisiis oli asi otsustatud. Pidin veetma öö Eugenio mööblipoes.