LÄBIPÕLEMINE ⟩ Karjäärinõustaja: paljud inimesed ei tea isegi, mille nimel nad pingutavad

Tiina Saar-Veelmaa
, psühholoog, tööõnne uurija
Copy
Foto: Shutterstock

Kohtusin Kristjan Otsmanniga esimest korda, kui 2012. aastal tarkvarafirmas personalijuhina tegutsesin. Palusin ta meie insenerirahvale koolitajaks ja mentoriks. Üllatuslikult läks meie muidu nõudlikele arendajatele, kes igasugu motivatsioonijutule ja enesejuhtimise meetoditele kõõrdi vaatasid, Kristjani lähenemine peale. Paariaastase koostöö tulemusena sai organisatsioonikultuur ühtsem, koostöö parem ja sihid selgemaks.

Aastaid hiljem, kui Kristjaniga koos koolitasime, usun, et sain tema mojole pihta. Tegime alati grandioossed plaanid, mida kõike soovime õpetada ja koolitusel saavutada. Oli ilmselge, et me ei suuda seda täiel määral ellu viia. Samas kui koolitus käes oli, saabus Kristjan ääretult rahulikuna, küsis osalejatelt, mis kell nad soovivad lõpetada ja siis plaanitu juhtuski. Lõpetasime punktipealt õigel ajal, jõudsime kõik olulised teemad käsitleda ning jäi aega ka spontaanseteks lugude vestmiseks ja teekonna nautimiseks. Tarkus, kuidas seda kõike teha, on «Hetke» raamatusse kinni püütud: kuidas ühest küljest püüda tähti taevas, teisalt samm-haaval täie teadlikkuse ja kohaoluga liikuda tähtede poole.

ORAVARATTAST VÄLJA

Kristjan Otsmann, «Hetk».
Kristjan Otsmann, «Hetk». Foto: Raamat

Koolitajana näen, kuidas kõige suurem defitsiit on töökohtadel ajast. Kurdetakse, et pole aega, et üks tegevus lõpetada, enne kui uus juba tähelepanu vajab. Üks koosolek pole läbi, kui teine juba algab. Sageli pole mahti isegi korralikuks lõunapausiks, puhkehetkedest rääkimata. «Orav rattas» tunne on muutunud tavapäraseks tööelu osaks. Kahjuks muudab tormlemine ja ülekoormus ka suhted pingeliseks ning inimesed ei tunne enam oma tegevusest rõõmu. Nad ei tea isegi, mille nimel nad pingutavad. Üleüldine rahulolematuse foon mõjutab lõpuks ka pereelu ning tervist. Rahvusvahelise õnneuuringu Happy Planet indeksi kohaselt on eestlased 2023. aasta seisuga 42. kohal, kuigi inimaruande näitajate põhjal läheb meil aasta aastalt üha paremini. Me nagu ei oskaks oma elu nautida.

UUED KÄEPÄRASED OSKUSED

Raamat «Hetk» algab autori enda läbipõlemise looga. Ilmselt tunnevad paljud end Kristjani kirjelduses ära – kui lõpuks enam ülesannete kuhja alt väljapääsu ei näe ja tahaks ahastusest lihtsalt röökida. Kristjan otsustab oma elus muudatuse teha ja astuda ajakirjaniku «tähtaegade-teksti tootmise-klikkide» nõiaringist välja. See ei tähenda, et ta ajakirjanikuna poleks edukas olnud. Paraku võivad läbi põleda ka edukad ja kirglikud inimesed.

Raamat on jagatud 12. peatükiks, kus iga osa võimaldab lugejal endasse vaadata, enne kui autori näpunäidete järgi uusi oskusi omandada. Üks minu lemmik-meetodeid pärineb esimesest peatükist, kus saab mõtiskleda selle üle, kui palju tegevusi kuhjame ühte päeva. Lõpuks on see nagu rootsi lauas söömine, kui oskamatuses piiri pidada oma seedesüsteemile liiga teeme. Kristjan pakub välja, et igas päevas võiks olla kolm olulist asja, millele keskenduda. Lisaks need tegevused, mis on olulised. Autor viitab Leo Babuta raamatule «The power of less». Tuleb ärgata varem ja teha teoks päeva tähtsaim ülesanne, sest nii tunneme end kangelasena ja häälestume toimekale päevale.

ROHKELT OLULISI VIITEID

Raamatu teine oluline väärtus seisneb selles, et autor suunab oluliste raamatute ja kontseptsioonideni. Alates sellest, kuidas sihte seada, prioriteete sättida, kuni selleni, kuidas keskenduda, «ei» öelda või väärtustada igat hetke. Lisaks leiavad tehnoloogiasõbrad ka programmide viiteid. Tegemist pole tüüpilise eneseabiõpikuga, iga valitud teema võimaldab kaevuda filosoofilistesse sügavikesse ja mõtestada oma elu.

Karjäärinõustaja ja psühholoogina näen sageli, kuidas see peatükk on meil koolis vahele jäänud: kes ma olen ja mida ma selles elus teha tahan. Nii on paljude inimeste karjäärivalikud juhuslikud, üks asi on viinud teiseni. Kui meie elul pole suuremat sihti, siis ulbimegi igapäeva tegevuste segases supis ja kaotame end kergemini. «Hetke» tuum on leida enda elus üles need asjad, mis on päriselt olulised. Kui see on paigas, siis on lihtne disainida protsessid, mis emaeesmärki teenivad, olgu siis koosolekute ümber kujundamise, segajatest loobumise või delegeerimise kaudu.

Raamatu pealkiri on tabav. Hetk võib olla see, kui jõuame minut hiljem jaama ja jääme rongist maha, aga ka see, kui seisatame ja jälgime lummatult lindude rännet. Meil on olemas erisugust aega. Enam oleme harjunud mõtlema kronos-ajast, ehk ühikutega mõõdetavast ajast. Sõna on saanud tähenduse Vana-Kreeka ajajumala Κρόνος järgi. Minutid, sekundid, tunnid on kõigi jaoks sarnased. Vähem aga räägime kairos-ajast, selle sõnaga tähistasid vanad kreeklased jumalate vahetuseks soodsat aega. Kairost nimetatakse ka rikkaks ja elamustes mõõdetavaks ajaks. Näiteks kui oleme kontserdil või looduse ilu haarab meid jäägitult, tekib tunne, nagu aeg peatuks. Autor õpetab meid mõlemat aega märkama ja väärtustama.

Üks küsimus, mis mind kummitama jäi: kuidas kasvatada teiste lugupidamist oma aja suhtes? Kristjan on ise sellele vastanud nii: «Eeskujuga.» Tema on tõesti see, kes pöördudes alati uurib, kas praegu on hea hetk rääkida.

Artikkel ilmus esmalt ajalehes Raamat.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles