Kirjanik hoiatab: see on noortele ohtlik raamat!
9. detsember 2023, 14:01
/nginx/o/2023/12/08/15770135t1h5d32.jpg)
Hoiatan – «Sofie maailm» on ohtlik raamat! Sofia tähendab kreeka keeles tarkust ja raamatut lugedes jõuad tarkuse maailma või tarkuse armastuse ehk filosoofia juurde. Filosoofia ja armastus on mõlemad ohtlikud – need võivad ajada segadusse ja panna maailma kohta küsimusi esitama!
Lugu raamistab peagi 15-aastaseks saava Sofie püüd lahendada mõistatust, miks jõuavad temani tekstid filosoofialoengutega ja kirjad kellelegi Hildele, kes on täpselt sama vana kui tema? Lahenduseni saab viia vaid filosoofia ajaloo tundmine, nii vahelduvad loengud filosoofia ajaloost Sofie argiste toimingutega ja mõlemas püsib ootuspinge.
Jostein Gaarderi läbilöögiromaan «Sofie maailm» ilmus 1991. aastal ja on tõlgitud pea 60 keelde, eesti keeles ilmus esmatrükk 1996. aastal. Nüüdne uustrükk pole oma värskust kaotanud, vaid aitab endiselt orienteeruda nii ajaloos kui ka aktuaalsetes teemades.
Näiteks annab teos tausta praegusele konfliktile Iisraelis, selgitades, et kolmel suuremal Lääne religioonil, judaismil, kristlusel ja islamil, on semiidi taust ning kõik rajanevad põhimõttel, et on olemas vaid üks jumal. «Jeruusalemmas asuvad tähtsad (juudi) sünagoogid, (kristlikud) kirikud ja (islami) mošeed. Sellepärast ongi väga traagiline, et just Jeruusalemmast on saanud tüliõun ja seal tapetakse tuhandete kaupa inimesi, kuna ei jõuta kokkuleppele, kellele peaks «igavene linn» kuuluma.» (163) Nagu eile kirjutatud tekst.
Seejuures on veelgi huvitavam küsimus, mis või kes jumal on? Raamatus hargneb see teema lahti mitmel jutustamise tasandil, pakkudes üllatuse nii raamatu keskel kui ka liigutavas lõpplahenduses. Tähelepanelikult lugedes võid lahendusi aimata, kuid kirjaniku fantaasia keerab ootustele mitu vinti peale.
Kes sa oled?
Lugu saab alguse Sofiele esitatud lihtsast küsimusest: «Kes sa oled?» Hea lugeja, aga kes sina oled? Gaarder pole kuiv didaktik, vaid pakub kaasahaaravat teekonda iseendani. Nagu filosoofiaõpetaja Sofiele räägib: «Muide, pole just eriti tõenäoline, et sa põrkaksid kokku tulnukaga teiselt planeedilt. /--/ Aga on üsna tõenäoline, et sa sattud kokku iseendaga.» (26)
Iseendani jõudmiseks on vaja, et filosoofiat ei muudetaks koolitunnis igavaks nimede ja faktide reaks. Paraku «kooliõpetaja ja õige filosoofi vahel on see oluline erinevus, et kooliõpetaja teab enda arust hirmus palju asju, mida pidevalt püüab õpilastele peale suruda. Filosoof üritab asjades koos õpilastega selgusele jõuda.» (81)
Hea sokraatiline dialoog ja õiged küsimused ongi raamatu telg. Autor on pikemad loenguosad katkestanud Sofie küsimustega, mis annab võimaluse ka keerulisemaid tekstiosi kergemini jälgida või siis ka loetut kinnistada «kas ma sain õigesti aru» stiilis kordustega. Suurepärane võte on keeruliste mõttekäikude või hoomamatu ajaloo toomine lihtsate võrdluste abil lugejale lähemale: «Kas sa oled selle peale mõelnud, et Euroopa ajalugu võib võrrelda inimeluga? Sel juhul oleks vanaaeg Euroopa lapsepõlv. Siis tuleb pikk keskaeg – Euroopa koolipäev. Aga siis tuleb renessanss. Siis saab koolipäev läbi ja noor Euroopa kibeleb ellu astuma. Renessanssi võib ehk pidada Euroopa viieteistkümnendaks sünnipäevaks.» (202)
Olen läbinud filosoofiakursuseid ülikoolis ja lugenud erinevat mõttekirjandust, kuid ükski neist pole võtnud mind sedavõrd käekõrvale ja pannud detektiivina otsima kõige olulisemaid küsimusi. Gaarder ise on lohutuseks öelnud, et hea laste- või noorteraamat on hea lugu ka täiskasvanutele, sest kõigi täiskasvanute sees elab laps, kellele saame kaasa tunda.
«Paistab, et suureks saades kaotame oskuse maailma üle imestada. Aga koos sellega kaotame midagi väga olulist, mida filosoofid üritavad uuesti ellu äratada. /--/ Filosoofidel ja väikelastel on niisiis oluline ühisjoon. Võib öelda, et filosoof jääb kogu eluks niisama avatuks nagu laps.» (27)
Seepärast, hea lugeja, hoia oma sisemist last, siis on elu palju huvitavam ja sügavam!
NB! Kui vähegi filosoofiast huvitud – aga kes raamatusõpradest ei huvituks – siis läbi lapata seda teost ei õnnestu. Proovisin. Ikka liimib tekst enda külge ja märkamatult on järgmised 50 lehekülge mõttega sisse ahmitud.
Artikkel ilmus esmalt ajalehes Raamat.