Enzo Ferrari — mõnikord julm ja manipuleeriv, kuid samal ajal sügavalt inimlik

Enzo Anselmo Giuseppe Maria Ferrari. Foto: Wikimedia Commons

Eesti keeles ilmus Brock Yatesi kauaoodatud elulooraamat «Enzo Ferrari. Mees ja masin», mille tõlkis Vallo Kask, sisu toimetas Toomas Vabamäe. Raamat on aluseks Michael Manni jaanuaris linastuvale eluloolisele spordipõnevikule «Ferrari». 

Ferrari on kiiruse, kvaliteedi ja luksuse võrdkuju. Siiski ei ole palju teada mehe kohta, tänu kellele sai alguse autode ja võidusõidu impeeriumit peaaegu 70 aastat valitsenud maailma­kuulus kaubamärk. Põhjaliku uurimistöö teinud ajakirjanik Brock Yates visandab raamatus tõetruu portree mehest, kes vaatamata vastuolulisusele oli paljude iidol.

Brock Yates, «Enzo Ferrari. Mees ja masin». Foto: Raamat

Kes oli Enzo Ferrari? Kas ta oli heatahtlik juht, kellena kujutas teda tolleaegne jumaldav aja­kirjandus? Või halastamatu despoot, kes võis viia oma töötajad ja piloodid hulluse äärele?

Enzo Ferrarit puudutavatest vähestest isiklikest doku­mentidest ja teda tundnud inimeste paljudest intervjuudest rullub lahti lugu mitmetahulisest isiksusest, kes jagas end avaliku ja eraelu vahel, oli visa, karm, mõnikord julm ja manipuleeriv, kuid samal ajal sügavalt inimlik. Selle uurimistöö tulemusel on sündinud ulatuslik ja süvitsi­minev elulugu, mis räägib lisaks meie aja ühe suurima müüdi eduloole ka selle tagamaadest ja vastuolulisusest.

Loe raamatust katkendit!

***

Robert Daley, kes kirjutas 1950. aastatel The New York Timesis Euroopa spordist, enne kui naasis kodumaale, et alustada edukat kirjanikukarjääri, oli üks väheseid ajakirjanikke, kellele sai osaks eelisõigus teha mitu eksklusiivintervjuud Enzo Ferrariga. Kuigi Ferrari polnud kunagi isegi teeselnud tahtmist USA-d külastada, oli ta aegamisi saanud vägagi teadlikuks õitsvast turust teisel pool ookeani ning tuli seetõttu Daley-sugustele kirjameestele sageli rohkem vastu kui nende kolleegidele Roomast või Milanost.

Daley täheldas, et Ferrari näis olevat õnnelikum siis, kui ta kaotas, mis klapib mehaanikute tähelepanekutega, et õhkkond töökojas oli lüüasaamisejärgsel esmaspäeval rõõmsam kui pärast võitu. Kuid miks? Kas võitmine polnudki meeskonna tegevuse keskne siht? Loogiliselt võttes pidi see nii olema, kuna ainult võidud tõid kaasa auhinnaraha, starditasu, sponsortoetust ja autode müüki. Ferrari selgitas seda Daleyle aga teistmoodi, rakendades loogikat, mille eesmärk võis olla lihtsalt tekitada hästimüüv ajalehenumber. «Alati on midagi õppida. Õppimine ei lõpe kunagi. Eriti siis, kui kaotatakse. Kaotuse korral on teada, mida on vaja teha. Ent võidu korral ei saa selles kunagi kindel olla.» Võimalik, et laiemas plaanis oli Ferrari siiras, kuid kogu tema elu tagant tõukav jõud keskendus vastaste hävitavale purustamisele tänu tema legendaarsete autode üleolekule ning väiksemal määral tema pilootide julgusele ja pühendumusele.

Ühel hetkel alustas Ferrari ka intervjuus Daleyle oma tavapärast halisemist, kuidas ta ei käi võidusõitudel kohal, sest ei suuda pealt vaadata, kuidas tema armastatud autod kannatavad. Daley küsis: «Kas te peate silmas, et teie kannatused on talumatud auto, mitte piloodi pärast?» Ferrari vaikis hetkeks, piieldes samuti juures viibivat Phil Hilli, ja vastas instinktiivselt: «Piloodi ka, muidugi.» Hill oli pärast seda intervjuud tusane ja segaduses. Tol hetkel oli tal ikka veel idülliline kujutluspilt, et Scuderia on sõdalasrüütlite vennaskond, keda seob autunne ja keda juhib kuningas Arthurit meenutav isakuju – Ferrari. «Meile ilmselt meeldib mõelda, et ta armastab meid, kuna me kõik oleme nii julged ja sõidame nii kiiresti. Kuid sügaval sisimas arvan ma, et me kõik teame, et ta hoolib autodest rohkem kui meist.»