Monokliga mees, kelle ainus silm oskas Balti tragöödia lõppu ette näha

Siegfried von Vegesack õppis Tartu Ülikoolis ajalugu aastatel 1907–1912. FOTO: Lõuna-Böömi teaduslik raamatukogu Foto: Lõuna-böömi Teaduslik Raamatukogu

Lätimaalt Valmiera lähistelt pärit Lobergi (saksa k Blumbergshof) parun Siegfried von Vegesack (1888–1974) õppis aastail 1907–12 Tartu Ülikoolis ajalugu ja kuulus korp! Livonia koosseisu. Ehtsa Ehtsa korporandina sai ta kord rapiiriduellil nõnda vigastada, et pidi hakkama ühes silmaaugus monoklit kandma. Sealt ka hüüdnimi «Monokliga mees», mis jäi parunit saatma elu lõpuni. Hiljem meenutab von Vegesack noid aegu jutustuses «Jashka ja Janne», mida tänavu sügisest peale on võimalik lugeda ka eesti keeles (LR 26/2023).

Bolševike võimuletulek Venemaal sundis mehe kodusest Baltikumist Saksamaale lahkuma, kuid ajaloolast ei saanud temast sealgi. Sai hoopis torniüksildusse taandunud kirjanik ja vene kirjanduse tõlkija. Autori eluloost annab täpsema pildi selle raamatu järelsõna, mille on kirjutanud Eesti Mälu Instituudi juht Meelis Maripuu.

Koos tõlgetega on von Vegesacki sulest ilmunud üle 50 raamatu, nende seas kaks luulekogu. Hea stiilitaju ja pisidetailide tähtsustamise oskusega kirjaniku tuntuim teos on ilmselt aastail 1933–35 kirja pandud romaanitriloogia «Balti tragöödia» (ek 2009, 2. tr 2022). Muuhulgas juhib autor seal korduvalt tähelepanu Balti aadli ja muu rahva vahele langenud nähtamatule, aga samas läbimatule k l a a s s e i n a l e (minu sõrendus – A. O.).

Siegfried von Vegesack, «Jaschka ja Janne» Foto: Repro

Siinvaadeldav raamat on pühendatud Rüdigeri mälestusele ja aimamisi võib järeldada, et mälestatav mees oli krahv Joachim Rüdiger von der Goltz (1865–1946), viimane kuulus Balti aadlik. Just tema juhtis suvel 1919 Võnnu (Cesis) lahingus Landeswehri vägesid ja sai eestlastelt lüüa. Balti aadlil oli lõpp! Saksamaal jäid nad ise nähtamatu klaasseina taha, olles endiste Vene keisririigi alamatena lihtsalt venesakslased. Ehkki baltisakslaste sunniviisiline ümberasustamine Hitleri poolt (1939) seisis toona alles ees, oskas Monokliga mehe ainus silm Balti tragöödia lõppu ette näha.

Teise maailmasõja läbis von Vegesack tagalas, natsi-Saksamaa valdusse läinud Ida-alade majanduskomandode asjaajaja ja tõlgina. «Minu põhimõte oli vaadata palju ja pealiskaudse asemel vähe ja põhjalikult,» nendib autor raamatu eessõnas. Nähtu põhjal tuli ülemustele kirjutada ettekandeid ja neid seletada, kuid kaasnevale ideelisele tsensuurile mitte-natsimeelne kirjutaja lihtsalt vilistas. Hiljem lisandusid ettekannetele kirjanduslikud paisutused ja «Tõlgina Idas» ilmus originaalis alles 1965. aastal.

Kuid siirdugem ajaloo nähtamatu klaasseina taha. Märtsis 1942 maandus Ukrainas Poltava lennuväljal üks «Tädi Ju» (Saksa lennuki Junckers hellitusnimi) ja von Vegesack alustas oma uurimusteed. Tema parim sõber lisaks teravale silmale oli sel teekonnal hea juhus, mis oskas mehele ette sööta edasiliikumiseks tarvilikke ronge ja veoautosid.

Üle poole teosest veedab autor Ukrainas, jälgides eriti talurahva elu-olu. Ta käis ära Askania Nova looduskaitsealal, käis Krimmiski. Toona kuulus see poolsaar tingimusteta Ukraina koosseisu, ehkki Jalta-lähedast rannikut kutsuti Vene Rivieraks. Autor meenutab, et kusagil Nogai stepis pidi ta ajutiselt isegi kolhoosi juhtima, ent esimeheks õpetas enda asemel välja tavalise LEHMA. Praeguse Ukraina sõja taustal pälvib tähelepanu asjaolu, et von Vegesack tegi selget vahet normannidest alguse saanud Kiievi-Vene ja mongolite järglastel põhineva Moskva vahel. Esimesed olid eurooplased, teised asiaadid.

Valgevene piiri ületades jäid ennekõike silma väljasurnud külad ja maastik, mida kirjeldades rändurist autor nendib: «Tuuleveski tiivad kerkivad veripunases õhtutaevas tumedalt otsekui kohutav surmarist» (lk 193). Niisugune oli sõja pale, mis märkimisväärselt ei muutunud ka Kaukaasias, kus autor pidas sõbralikke vestlusi kabardiinide ja grusiinidega. Tihti napsiklaasi taga ning bolševike poolt rikutud vene viina kirudes. Korraks teeb kirjanik pikema peatuse Elbruse jalamil Pjatigorskis, kus duellil hukkus suur Vene poeet Lermontov, olles enne kirja pannud oma viimase luuletuse, mille saksa keelde tõlkis R. M. Rilke. Lk 151–53 avaldab von Vegesack selle ühes omapoolse tõlkeversiooniga. Joonealusest leiame nii luuletuse originaali kui ka Marie Underi eestinduse.

1943. aastal sai teoks autori taaskohtumine ja hüvastijätt Baltimaadega, ennekõike Eestiga. Möödaminnes on tekstis mainitud kaks aastat varem teoks saanud käike Tartusse ja Viljandisse, nüüd jäävad orbiidile sõjast räsitud Tallinn ja Narva. Narva jões näeb Monokliga mees selget piiri Ida ja Lääne vahel. Samas pidi ta tõdema, kuis saagiahned natsidest «vabastajad» mängivad kohaliku rahva taas bolševike käte vahele. 1944. aastal kirjutas von Vegesack valitsusele asjakohase märgukirja, millest hiljem sai vaadeldava raamatu viimane peatükk.

Artikkel ilmus esmalt ajalehes Raamat.