Raamat mehest, kes pani täie rauaga. «Vahel oli tunne, et rada karjub mulle otse näkku – sure, koer!»
/nginx/o/2023/12/13/15778041t1h1d25.jpg)
Kaire-Külli Vaatmanni kirjutatud krossisõitja Andres Krestinovi elulooraamat «Andres Krestinov. Täie rauaga» räägib elava legendi sünnist, esimestest äpardunud sõitudest, tõusudest ja takistustest ning nõukaajale omases absurdi, iroonia ja künismi kastmes tippspordi telgitagustest tema edukaimatel aastatel, ja sellest, mis sai siis, kui NSV Liit kokku varises.
TUNTUD NIMI PALJUDE JAOKS
Krestinovi nimi on tuntud isegi neile, kes motokrossist suurt midagi ei tea, sest just Krestinovid on alates eelmise sajandi keskpaigast kuni tänase päevani motokrossivõistlustel ilma teinud. Seda nime kannavad kolm põlvkonda mototippe: Rudolf, Andres ja Gert. Kuid see raamat räägib Andres Krestinovi loo.
Nii kui kaaned avanevad, lahvatab ninna bensiinilõhn ja näkku lööb tuulehoog, mis tsikliga kiiresti sõites palgeid rammib.
«Mul olid käed ja jalad krampis, peopesad villis, nagu oleksin mitu tihu puid raiunud. Aga kakskümmend minutit oli veel ees. /---/
Kõrged tõusud ja pikad hüpped, sügavad lohud ja sooned. Hetkekski ei olnud võimalust hinge tõmmata. Vahel oli tunne, et rada karjub mulle otse näkku – sure, koer!
/--/ Üksteise järel hakkasid sõitjad vigu tegema. Just minu ees põrkasid kaks rivaali üksteisele otsa, rattad läksid umbsõlme ja võttis aega, kui vihaselt žestikuleerivad sõitjad masinad üksteise otsast kätte said. Jätsin nad selja taha tolmupilve. Raja äär oli terves pikkuses rahvast paksult täis. Mida rohkem mehed vigu tegid ja pikali prantsatasid, seda kõvemini rahvas karjus. Sa ei tohi vigu teha, sa ei tohi vigu teha, trummeldas mu peas.
Järjekordne minust ees sõitja lendas küljeli. See juhtus nii ootamatult, et sekundi murdosa varem oleksin talle täie hooga otsa põrutanud. Viimasel hetkel tegin lenksuga jõnksu ja tasakaalu peaaegu kaotades sain tast mööda. Kui ma poleks juba higist leemendanud, oleks see ärev hetk pannud higinäärmed täiega tööle.
Olin nii väsinud, soolane higi voolas silmadesse, aga mul polnud mahti pühkida. Pidin keskenduma. Mõtlesin ainult Moissejevile antud lubadusele – sõita elu sõit. Viimane ring pigistas minust välja viimase jõuvaru.»
NÕUKAAJA KIUSTE
Täis lapselikku rõõmu ja täiskasvanu meeleheidet, lennutab raamat lugeja ajas tagasi nõukaaega. See pole lugu ainult õlistest mootoritest ja kiiretest sõitudest, kuigi ka seda jagub, see jutustus räägib noore mehe kasvamisest, rühkimisest läbi võimatutena näivate takistuste ja porisse kukkumistest ning taas jalgele tõusmistest nii otseses kui ka kaudses mõttes.
Kui välja arvata aeg, millal Krestinov sündis, – sügav nõukaaeg – siis ilusamat algust, kui on peategelase lool, annab leida. Poisi väga varakult tärganud motohuvi sai tuule tiibadesse tema onu, tolleaegse ühe kiireima krossisõitja Rudolf Krestinovi loodud motoklubis. Andresel oli annet, sitkust, võimalused ja toetus edukaks ja helgeks tulevikuks.
Kui nii mõneski mõttes võib öelda, et Krestinov sündis hõbelusikas suus, siis eduks ainult sellest ei piisanud ja ei piisanud isegi liitritest higist, verest ja pisaratest, sest tolleaegne poliitsüsteem, absurdsed reeglid ja KGB organid leidsid alati mõne kaika, mida kodaratesse visata. Ole ainult osav ja laveeri neist mööda. Krestinov kirjeldab raamatus oma läbielamisi Nõukogude Liidu treeninglaagrites ja võistlustel mahlaka huumoriga.
«Meie kehvapoolne гостиница (hotell) kubises prussakatest. Rumalast peast kergitasin ma keset tuba vedelevat aegadega tuhmiks kulunud vaipa – kohe jooksis ogaliste koibade krõbinal laiali terve armee pruune putukaid.
See oli minu jaoks nii võigas ja hirmus, et mul oli raske õhtuti magama minna. Enne roostetanud ja iga liigutuse peale hirmsasti krigisevasse vedruvoodisse heitmist kontrollisin alati, et mõni jurakas tegelane mu linade vahele pole pugenud. Laagri lõppedes ja koju sõites vaatasime millimeetrihaaval ka reisikotid läbi, et mõni prussakas kohvris paremasse ellu jänest ei sõida.
Külalistemajas sööklat polnud ja meid saadeti sööma öömaja kõrval laiutavasse odavasse котлетная'sse (kotletikohvik). Terve tänav oli sööklaukse vahelt välja pressivat kloori ja roka jälki haisu täis. Kloori kasutati siis puhastusainena ka Eesti sööklates ja sellel oli väga jäle ning üldse mitte isutekitav aroom. Mälestus kloorilapiga sööklalaudu sööjate nina all puhtaks kraamivatest ükskõiksetest koristajatest, kelle limane marlilapp libises ka üle taldriku, ja kloori tülgastavast haisust, on kahjuks minu mälusse igaveseks salvestunud.
Pahvakas, mis sisenedes meid tervitas, pani silmad vett jooksma ja maos keerama. Väga raske oli isegi uksest sisse astuda, aga nälg sundis takka.»
RAMMIS LÄBI TAKISTUSTE
Ühel hetkel eelmise sajandi 80ndatel ei olnud Krestinovil NSV Liidus väärilist vastast, kui välja arvata teine Eesti ja NSVLi meistersõitja Aadu Sikk. Kuid Aadu tähelennu lõpetas KGB veel enne, kui see õieti alatagi sai.
Elevandi järjekindlusega rammis Andres ühest takistusest läbi, kui ees ootas juba järgmine. Kuid siis muutus Eestis riigikord ja Andrese tippsportlasekarjäär kukkus kokku. Sellele järgnenud raskest perioodist tuli ta välja toetava isa ja treenerina.
«Gert, tule siia, ja vaata, mis ma sulle tõin!» hüüdsin välisukselt poega. Kolmeaastane poiss jooksis esikusse mulle vastu.
«Issi! Mis see on?» Gerdi silmad läksid hetkega suureks nagu taldrikud.
Lükkasin väikese Yamaha mootorratta tuppa. Gert hüppas rõõmust üles ja alla ning plaksutas oma väikseid pontsakaid käsi kokku.
«Kas paneme tööle ka?»
*
Artikkel ilmus esmalt ajalehes Raamat.