Kunstiajaloolane Juhan Maiste: minu lähenemises on ajalugu «romaan»

Juhan Maiste. Foto: Sille Annuk

Aasta tagasi lubas monograafia «Eesti mõisad ja lossid. Aadlikultuuri seitse aastasada» autor kunstiajaloolane Juhan Maiste, et lähema paari aasta jooksul lisandub veel kaks köidet. Nüüd on teine köide ilmunud.

Kui kaua sellise mahuka teose valmimine aega võttis?

Pikas plaanis olen mõisaraamatut kirjutanud peaaegu kogu elu, alates ajast, kui lõpetasin Tartu ülikooli ja alustasin Helmi Üpruse ja Fredi Tompsi suunamisel eksirännakuid mõisatesse. Lühemas ajakavas olen pärast pikemat pausi tegelenud selle raamatuga viimased kümmekond aastat. Käinud risti-rästi läbi nii Eesti kui ka võtnud ette reise Rootsi, Saksa- ja Prantsusmaale ja muidugi renessansskultuuri sünnimaale Itaaliasse. Visuaalse külje kõrval moodustavad tööst suure osa kirjalikud allikad, mis on laiali puistatud erinevate arhiivide, raamatukogude, muuseumide vahel.

Juhan Maiste, «Eesti mõisad ja lossid II». Foto: Raamat

On nõudnud kannatlikkust ja aega, et sõkaldest eraldada terad ja piltlikult öeldes nõel heinakuhjast üles otsida. See on töö, milleks kulunud aega on kõrvaltvaatajal mõnikord koguni raske hoomata. Millele on järgnenud sama suur töö: paljudest erinevatest niidiotstest lõngakera kokku kerimine. See on nõudnud viimased paar aastat varahommikust hilisõhtuni arvuti taga sõnu ritta seades, kirjutatut üle lugedes ning ikka ja jälle ümber kirjutades. Kõike seepärast, et sa, armas lugeja, minuga kaasa tuleksid, mõtleksid ja – mis veelgi tähtsam – tunnetaksid ja sellest elamuse saaksid.

Minu lähenemises on ajalugu «romaan», mis toob lugeja silme ette ühe maa ja selle keeruka ajaloo, mis on sama vastuoluline nagu elu ise, millesse süvenedes ärkavad üha uued mõtted ja ettekujutused, mis ajendavad üht lugu üha edasi kirjutama.

Eesti on tuhande mõisa maa, seda just 1558. aastal puhkenud Liivi sõja järgsest ajast, mis tõi maale nii uued isandad kui ka uue maailmapildi. Milline see uus maailmapilt oli?

Vastuoluline, kannatuserohke, aga samapalju ka viljaks. Uus sünnib nii vana trotsides kui ka seda paratamatult kaasates, mis nagu kuumalaine palaval suvepäeval võib vallanduda kõuekärgatuste ja äikesehoogudena. Ühelt poolt oli Rootsi riigi eesmärk sulatada oma ülemere provintsid suurriigi piiridesse ja teisalt leida tuge oma hiiglaslikele ambitsioonidele tõusta suurvõimuks üle Euroopa provintside. Kirjutatud on nii Balti aadli lojaalsusest kui ka reeturlikkusest, lootustest ja nende purunemisest, utoopiaprojektidest, mis iialgi ei täitunud. Kodumõisa väljaehitamisele eelistas Rootsis kõrgeid ameteid pidav uusaadel ehitada valmis luksuslik palee kusagil Uppsala või Stockholmi lähedal Upplandis või Södermanlandis.

Nii Eesti kui ka Soome jäid kauge ja hädaohtliku piirialana mõisaarhitektuuri kõrglainest eemale. Põlisaadlile tähendas keskvõim kitsendusi ja talurahvale täitumata jäänud lootusi. Enne kui maa jõuti üles ehitada, lõppes aeg: 1700. aastal tulid Vene ja Tatari väed noore ja andeka tsaari Peeter I juhtimisel taas kord üle piiri. Mis mõisatega edasi juhtus, sellest kõneleb aga juba järgmine raamat.

Artikkel ilmus esmalt ajalehes Raamat.