/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2023/12/15/15782799t1hf3d4.jpg)
Novembri lõpus ilmus «Eestikeelse Tartu ülikooli esimene aastasada», mille autor on geograafia ajaloo kaasprofessor Erki Tammiksaar. Autor vastas ajalehes Raamat kolmele küsimusele uue teose kohta.
Erki Tammiksaar: Nõukogude võim oli tegelikult teaduse rahastamisel väga kitsi
Mille poolest see raamat erineb teistest Tartu ülikooli ajalugu käsitlevatest monograafiatest ja koguteostest?
Eestikeelse Tartu ülikooli tegevust on vaadelnud paguluses (1970), Nõukogude ajal (1982) ning iseseisvuse taastanud Eestis (2007). Kõik need teosed on pigem artiklite kogumikud ja väga erineva teadusliku kvaliteediga ning sageli viideteta. Uus raamat seevastu moodustab terviku, mille keskmes on Tartu ülikool ja kõrghariduspoliitika areng Eesti alal. Raamatus on olulisel kohal ülikooli rahastamine, mida pole seni üldse analüüsitud. Lõppkokkuvõttes annab uus raamat täiesti erineva pildi sellest, mida seni ülikooli arengu kohta oleme teadnud.
Milline oli kõige huvitavam uus fakt või infokild, mis raamatut kirjutades Tartu ülikooli kohta avastasid?
Võib-olla ei ole õige rääkida faktidest, vaid seni juurdunud seisukohtade ümbervaatamisest. Näiteks on seni arvatud, et eestlaste tee ülikooli avanes rohkem pärast 1905. aasta revolutsiooni, kuna eestlastel tekkis rohkem raha. Tegelikult muudeti 1906. aastal seadust, mis lubas ka talupoegade ja käsitööliste lastel astuda pärast ülikooli lõpetamist riigiteenistusse, mis tõi endaga kaasa plahvatusliku üliõpilaste arvu kasvu Tartu ülikoolis. Näiteks oli eestlastel nüüd põhjus õppida gümnaasiumiõpetajaks, kes olid riigiteenistujad. Teine laialt levinud seisukoht on, et Eesti Vabariigi Tartu ülikoolil oli oma 1925. aasta seadusega väga suur autonoomia. See ei vasta tõele, sest ülikooli rahakasutust, õppetoolide asutamist ja professorite kohale nimetamisega kontrollis haridusminister. Nii oli 1930. aastatel vabariigi valitsusel soovitud muudatusi lihtne ellu viia Tallinna tehnikaülikooli asutamiseks.
:format(webp)/nginx/o/2023/11/28/15746805t1hbebd.jpg)
Nõukogude okupatsiooni kontekstis on Eesti uurijad seisukohal, et raha oli ülikoolil palju ja konkurentsi kõrgharidus- ja teadussüsteemis ei olnud. Tegelikult oli Nõukogude võim väga kitsi ning kõrgharidus- ja teadussüsteemis oli alates 1950. aastate keskpaigast väga tugev konkurents, mida Nõukogude Liidu juhtkond ka oma rahajagamisotsustega oskuslikult suunas. Toona alustati paljude uute uurimissuundadega (nt molekulaarbioloogia), mis on aidanud Tartu ülikoolil täna tõusta väga kõrgele kohale maailma ülikoolide edetabelites. Tähtis roll ülikooli tõusus on olnud ka Euroopa Liidu toetustel ja asjaolul, et alates 1995. aastast on Tartu ülikool suure autonoomiaga avalik-õiguslik institutsioon.
Raamatus on palju illustratsioone, miks valisid intervjuu kõrvale just selle?
Raamatule illustratsioonide valimine oli ajamahukas töö. Eriti tänulik olen mitmele erakogujale, kes andsid loa avaldada oma unikaalseid fotosid. Valisin siin avaldamiseks foto üliõpilasselts Raimla peolt 1929. aastal (raamatus lk 72).
/nginx/o/2023/12/15/15782951t1haaac.png)
See foto räägib hoopis teistsugust lugu, kui me seni oleme tahtnud endile tunnistada. Paremalt on fotol: geoloog Karl Orviku (hilisem ENSV TA korraline liige), antropoloog Juhan Aul (hiljem professor), entomoloog Harald Haberman (hiljem ENSV sisekaitse ülem (1940) ja TRÜ õppeprorektor), majandusgeograaf Edgar Kant (Eesti TA korraline liige ja 1941–1944 Tartu ülikooli rektor) ja vasakult istub esimesena entomoloog Hans Kauri (Saksa okupatsiooni ajal Tartu ülikooli sekretär).
Need maailmavaatelt nii erinevad noored ei tohtinuks ühele fotole sattuda, kuid nad on seal, sest nad olid väga lähedased sõbrad. Neil oli võimalik võõrvõimude tulekul üksteist hävitada, kuid nad ei teinud seda. Neil kõigil oli suur mõju Eesti teaduse ja poliitika arengule ning nad kõik olid sunnitud pärast sõda oma valikuid õigustama ja selle nimel ka kunagisi otsuseid ning sündmusi moonutama. Väga traagiline lugu.