Sinijärv soovitab head ulmekogu: nii mõnigi lugu võiks rõõmsasti konkureerida novellivõistlustel

Manfred Kalmsten. Foto: Jaana Muna

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Manfred Kalmsteni jutukogu «Götterdämmerung».

Manfred Kalmsten kui autorinimi on me ulmeorbiidil uidanud jo üle kümne aasta, esmalt ikkagi asjahuviliste jutuveebides ja mujal ringis, mis natuke omaette hoiab ja mida tavalisem kirjaüldsus pikka aega pika hambaga omaks ja päriseks võtta söandas. Nood pelgamise ajad on kirjanikel ehk läbi põetud ning ulme lõppeks võrdväärsena teiste žanrite sekka sujunud. Mõni vaidleb alati vastu, mina vaidlen poolt.

Manfred Kalmsten, «Götterdämmerung». Foto: Raamat

Kalmsteni kõik neli seni ilmunud raamatut jäävad aga alles viimase vähem kui nelja aasta sisse ning autorile on aeglane kirjandusse astumine enne raamatute avaldamisele asumist kahtlemata kasuks tulnud. Ulmekirjanduse aastaauhindu Stalker on tal vöö vahel juba lausa viis – sest ega üksikute juttude avaldamise aeg maha visatud olnud – ning see on kõva tulemus. Nii mõnigi lugu võiks rõõmsasti konkureerida ka muudel novellivõistlustel, ja edukalt.

Ent kõhutunne ütleb, et Kalmsten eelistab kaunis veendunult fantaasiamaailma, ulmet kui laia mõistet, aegade ja müütide ja muinaslugudega mängimist, mõnevõrra postmodernistlikku miksimist, loomingulist vabadust sõna paremas mõttes. Võimalust mõelda välja ja kasutada ära juba väljamõeldut, olemasolevat ning –olnut. Antiigis, hämaras saagamaailmas, muinaseestis ja muuvallas himukalt sumbates koob Kalmsten midagi seni veel rabedat, kuid hea õnne korral seniolematut. Üle ei jää muud kui edasi luua.

Ei ma usu, et autor on oma tippvormi jõudnud. Tajun aga pühendumust ning kirglikku minekut, mis lubavad üllatusi veel mõneks ajaks. Jätkugu viitsimist, vaimu ja vaba meelt. Lugemust ja kogemust jo mõnevõrra on, millele toetuda.