Aeg Venemaal, mil Isegi vanu kindraleid kuuldi torisemas häbiväärsest riigijuhtimisest
/nginx/o/2023/12/18/15787473t1h71f8.png)
Jaanuaris 1902 kirjutas Marlborough' hertsog oma nõole Winston Churchillile ja kirjeldas õukonnaballi, millel oli viibinud Peterburis.
Marlborough't hämmastas anakronistlik suursugusus, milles kogu Venemaa isevalitseja näis otsekui lõksus olevat. Ta kirjeldas Nikolai II kui «kena ja sõbralikku meest, kes püüab oma isevalitsejarolli korralikult etendada». Kui Marlborough' noor naine Consuelo Vanderbilt küsis järgnenud õhtueinel tsaarilt demokraatliku valitsemisviisi kehtestamise võimalikkusest Venemaal, vastas too: «Oleme oma riigi poliitiliste asutuste arengus Euroopast pea kakssada aastat maas. Venemaa on endiselt pigem Aasia kui Euroopa ja vajab seetõttu isevalitsuslikku korda.»
TARDUNUD LADVIK
Nagu õukond, nii oli ka Vene keiserlik armee kivistunud arhailise etiketi, protokolli ja bürokraatia raamidesse. Kapten Archie Wavell, tulevane feldmarssal, kuid tollal veel noor ohvitser, täheldas vahetult enne ilmasõda Venemaal teenides, et isegi vanemohvitserid kartsid näidata üles initsiatiivi.
Wavelli ei üllatanud, et vene haritlaskond pidas oma valitsejaid «bürokraatlikeks rõhujateks ning umbusaldas politseid ja põlgas sõjaväge». Pärast 1904.–1905. aasta Vene-Jaapani sõja alandavat katastroofi ja 1905. aasta jaanuaris rahumeelse rongkäigu kallal korraldatud veresauna kadus režiimi ja sõjaväe vastu igasugune lugupidamine. «Venemaa kaldus üleöö pahemale,» kirjutas Teffi. «Üliõpilased protesteerisid, töölised streikisid. Isegi vanu kindraleid kuuldi torisemas häbiväärsest riigijuhtimisest ja teravalt kritiseerimas tsaari ennast.»
KÜSITAVA VÄÄRTUSEGA VABADUS
Pärisorjade vabastamine 1861. aastal ei olnud nende meeleheitlikku olukorda parandanud. «Meie talurahvas elab kohutavates tingimustes, ilma mõistlikult korraldatud arstiabita,» kirjutas Maksim Gorki. «Pooled talulapsed surevad mitmesugustesse haigustesse veel enne viieaastaseks saamist. Peaaegu kõik külanaised põevad naistehaigusi. Süüfilisest nakatatud külad on vajunud viletsusse, harimatusse ja metslusse.» Iga mõte vastupidavast vene talupojast, keda peeti tähtsaks osaks sõjaväe vastupandamatust «teerullist», oli illusioon.
Rahva liikumine linnadesse kiirendas proletariaadi juurdekasvu, keda marksistid pidasid revolutsiooni avangardiks. Peterburi rahvaarv kasvas sajandivahetuse pisut rohkem kui miljonilt elanikult rohkem kui kolme miljonini 1916. aasta lõpuks. Töötingimused tehastes olid kohutavad ja eluohtlikud. Vabrikandid pidasid töölisi kuluartikliks, sest loendamatud talupojad ainult ootasid, et nende kohale pääseda. Paljude silmis oli vabrikutöö nagu pärisorjus, ainult et linnas. Ainus vabadus peitus põrgu kõige alumises ringis, kus vireles töötu lumpen-proletariaat – laste prostitutsiooni, pisivarguste ja purjus kakluste allmaailmas. See eksistents oli hullem sellest, mida olid kirjeldanud Dickens, Hugo või Zola. Ainus õnnetus, mis võis Venemaa vaeste elu veelgi hullemaks muuta, oli suur konflikt Euroopas. Mis, nagu me teame, puhkes ning ka Venemaal leidis nn revolutsiooniline situatsioon plahvatusliku lahenduse. Riigipöördele järgnenud kodusõda jättis ajalukku ilmselt sügavamagi jälje.
KODUSÕDA VÕI MAAILMASÕDA
Sõdadest ei peaks rääkima kui ühtsest tervikust, samal ajal kui need kujutavad endast tegelikult mitmesuguste konfliktide pundart, milles segunevad rahvustunded, etniline vihavaen ja klassivõitlus. Mis puudutab kodusõdu, siis põrkuvad siin veel tsentralism regionalismiga ja autoritaarsus liberalismiga. Mõte puhtalt «Venemaa» kodusõjast on lihtsalt eksitav kontseptsioon. Hiljuti määratleski üks ajaloolane seda hoopis «tihendatud maailmasõjana». Mõeldes selle sõja järelmina tekkinud riikide hulgale kõlab see määratlus vägagi usutavana.
Artikkel ilmus esmalt ajalehes Raamat.