Nüüd, mil häving ja sõda on meile nii lähedal, on need raamatud eriti kõnekad

Bernard Kangro. Foto: Kalju Suur/ekla

Eesti Kirjanike Kooperatiivi juht Bernard Kangro (1910–1994) öelnud tihti, kui teda Lundist Eestisse kutsuti: «Ma olen ju nagunii seal.»

Luuletsüklis «Surematu Tartu» kirjutab ta aga nii:

«Me süda tuksub surematus Tartus

ja tema süda tuksub meis!»

Bernard Kangro, «Jäälätted». Illustratsioon: Raamat

Ühestki teisest Eesti linnast pole kirjutatud nii mõjusat sarja kui on Kangro Tartu-aineline kaksiktriloogia romaanidega «Jäälätted», «Emajõgi», «Tartu», «Kivisild», «Must raamat» ja «Keeristuli». Modernistlik mitmekihiline jõgiromaan, mida kirjanduskriitik Ants Oras on tähendusrikkuselt võrrelnud Tammsaare «Tõe ja õigusega», ilmus esmalt 1958–1969 Lundis. Esimesed osad vaatlevad noorte haritlaste sõpruskonda 1930ndatel, ülejäänud aga näitavad Tartu sõjapurustuste taustal, mis neist sai aastail 1940–1944.

Kolme viimast osa pole varem Eestis avaldatud. Nüüd, mil häving ja sõda on meile nii lähedal, on need kõige kõnekamad. Kangro laseb oma tegelastega juhtuda kõigel, mis toona noorte haritlastega juhtuda sai: Naatan Üirike ootab iga võimu ajal vangis mahalaskmist, võitleb vastu tahtmist mõlemal poolel ja lõpuks kirjutab korduvalt ümber Eesti ajalugu; Juku Leebramist pidi saama kirikuõpetaja, sai aga ateistlik jutlustaja, küüditaja, metsavend. Ehk soovis eksiili pääsenud Kangro romaanisarjaga kergendada oma süüd selles, et tema saatus oli kergem …

Sel puhul, et Tartu saab kultuuripealinnaks, ilmus sari esimest korda tervikuna. Seda täiendavad Janika Kronbergi saatesõna, Toomas Hiio järelsõnad, sisekaantele trükitud linnaplaanid ja fotod, kust paistab kunagise Tartu häving.

Sarja kujundas Kalle Müller ja seda saab osta nii raamatu kaupa kui ka ümbrises komplektina. Kaksiktriloogias on kokku 2120 lehekülge.

Artikkel ilmus esmalt ajalehes Raamat.