Sinijärv soovitab luulekogu: kes julgeb, lugegu kohe läbi

Foto: Shutterstock

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab Valerio Magrelli luulekogu «Jää vait, müra!».

Valerio Magrelli, «Jää vait, müra!» Foto: Raamat

Luule on isiklik värk. Kui mina midagi soovitan, siis mõni teine todasama midagi/kedagit nimelt tõrjuks. Ja momendil muul pidivastu. Sest samad sõnad saavad ühele ja teisele ühal ja teisal eripidi mõjuda. On luuleraamatuid, mida ei tohikski muudmoodi kui teksthaaval lugeda, mis kaanest kaaneni järjest läbiloetuna turgutava napsu asemel mürk on. Harva on säherdusi – saati veel valimikke – mis toimivad kummalgi moel kummaliselt ja kummastavalt ja kummitavalt ja kuumalt. Aga toimivad. Valerio Magrelli tekstistik Maarja Kangro tõlkes ja kompositsioonis on üks säärane. Kompositsioon, kusjuures on olulisem kui esmapilgul arvaks. Iga vähegi väärt poeedi tekste ümber tõstes saab saada hästi mõninäolisi tulemeid. Noh, too va vana kirjanduse häda aegade algusest – nood paarkend tähemärki õpib ikka ära, ent mäherdusse järjestusse neid panna, et lugu looma hakkaks? Valerio ja Maarja on siinkohal millelegi õigele ja armastusväärsele pihta saanud.

Kes julgeb, lugegu muidugi kohe ja otsast otsani ja läbi. Teistele nimetan – riskides peenmaitsuritelt kolakat saada – Magrellit jõululuuletusteks suurtele inimestele. Sirvides leiab siit oh mis mitu sõnangut, sobivat igaks elujuhtumiks. Kaasa arvatud näärivana häirimiseks salmerduse jaoks ette nähtud õhtul.

Magrelli võiks olla mõnele uuele luulelugejale silmiavav sissevaade poeesimise osavasse oskusteabesse. Umbes nagu minu jaoks oli aastakest nelikend tagasi Jacques Prevert’i vihikukene. Et teatavad vaimlised kardinad tõmbuvad rapsaki eest ja terve maailm hakkab hopsti tiba teistsuguseks. Maailm, va kuripatt, muidugi vanasuguseks tagasi ei lähegi, nii et oldagu ettevaatlikud. Tõlkija senist loomingut arvestades tundub ettevaatusele kutsumine teadagi tühja lootusena, kehutan pigem lugema.

Luule on sõltuvust tekitav aine. Kui külge hakkab, siis ära ajamiseks tuleb kurja vaeva näha. Loed õhtul luuletuse, loed teise, hommikuks oled lugenud raamatutäie, imelik on olla ja tahaks õkva uut. Päris mõnus, kas pole? Magrelli on suurepärane nii hakatuseks, jätkamiseks kui heaparanduseks. Proovige järele. Et tekstid on kõrvuti nii itaalia kui eesti keeles, annab rämedat lootust, et itaalia keele oskajaid on mõne aja pärast meil kordades rohkem. Ega seal Itaalias ei ole ainult pizza, pasta ja vankrimääre! Ja Magrelli. Kuigi need neli on ilmselt parimad.