Sinijärv soovitab: vähe on autoreid, kes oskavad luua päris kirjandust nõnda, et loed mõnu pärast

Rein Raud. Foto: Raul Mee

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab Rein Raua romaani «Katkurong».

Rein Raud, «Katkurong». Foto: Raamat

Vähe on autoreid, kes oskavad luua päris kirjandust nõnda, et see kõlbaks rõõmuga lihtsalt lugeda. Niiöelda kaks ühes toodet anda. Loed mõnu pärast ja ühtäkki avastad, uups, olen palju uut (ja/või vana) teada saanud. Dostojevski püüdis elu lõpuni haaravat põnevikku kirjutada, no ei tulnud välja, hoopis muud asjad tulivad välja ja noid tunnustatakse tänini. Rein Raud ei ole samuti kõige kärmem kõrgkultuurselt lähtelt kvaliteetse meelelahutuse suunas areneja olnud, sest mida sa arened, kui mõnes mõttes sünnist saati valmis ja otseti sõnailma sees asunud. Oma viimaste raamatutega on ta päris kirjanduse alles jätnud ja päris inimestele tublisti lähemale tulnud. Nagu teatab Wolt sushit koju kutsudes: päris inimene nägi Sinu tellimust. Rein Raud on näinud lugeja tellimust ja lugeja loodetavasti ka Rein Rauda ning tema ootusi tekstitarvitajale. Eelmine, hoogne, rohket kiitust pälvinud raudseller «Päikesekiri» ning tänavune raugem ja tihedam «Katkurong» jätkavad lootust, et autor on oma -konnaga kauemaks kokku saanud. Kas lugejas-, austajas- või padakonnaga, näitab tuleviku ajalugu.

Mineviku ajalugu on looloolase kond ja kõnd, milles Raud rahumeeli flaneerib. Jalutab turvaliselt tiba enam kui sajandi taga, ei püüa Eduard Bornhöhe, Jaan Krossi või Indrek Hargla kombel arutult kaugeisse ajastuisse sisse elada, toimetab natukenegi arusaadavas aegruumis. Ka toda aega on tarvis kunstiliselt uusluua, tuua vanavanaisade elu tänasele silmale nähtavamaks. Tunnetada omaaeglust, tajuda äkilisust. Igal põlvkonnal oma Shakespeare.

Võiks ju arvata, et miks mingi tsaariaegne jora – no peaaegu eelmainit Dostojevski, eks – üldse peaks tänasele inimesele kröömikenegi korda minema. Ega ei peakski. Kuid võiks. Hea lugu toob oma aja kuidagi iseeneslikult ühes, too ta mõte ongi. Miks mitte loksuda mõtterännutsi rongjail rööbastel paigus, kuhu loodetavasti ei satu vabatahtlikult mitte kunagi? Oleme ühe pisemat seltsi katku äsja-aastail üle elanud ja hea teadvustada, et ei olnud see esimene ega ole ilmselt ka viimane üleilmatõbi. Ilmakaartesse pillutamist tuleb samamoodi aeg-ajalt ette. Ja kõike muud, mis moodustab elu hääs hetkes, mis meile antud. Ühe lõigu ükskord antud ajast on Rein Raud suurepäraselt kinni püüdnud ning sõnadesse sulatanud. Katk on hirmus, rong on lahe, «Katkurong» on hirmus lahe.

Kangesti tahaks rongiga sõitma minna. Saaks va Rail Baltic juba valmis! Maailm ootab Eestit. Ma läheks Rein Rauaga koos, vaataksime aknast välja ja vahetaksime mõtteid kehtiva kursi alusel. Kuniks elu!