LUGEMISSOOVITUS ⟩ Raamat, mis on oskuslikult kirjutatud ning hingetõmbega läbi loetav

Sass Henno. Foto: Sander Ilvest

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab Sass Henno uut romaani «Vanaema».

Lähi- ja juhusuhtevägivalla teema vajab kapitaalset läbi-, lahti-, üle- ja ümberkirjutamist. Muidu ei saa temaga läbi, temast lahti, üle ega ümber niikuinii. Sass Henno «Vanaema» annab kõva panuse ning õnneks ka kunstilisel tasandil. Raamat on oskuslikult kirjutatud ning hingetõmbega läbi loetav, paneb mõtlema mitut pidi. Küllap ka valepidi.

Sass Henno, «Vanaema». Foto: Raamat

Sest nii mitmed asjad on ikka veel väga valepidi. Oletame, et ma kohtun Sassiga suvalises kõrtsis. Ütlen talle midagi, mis Sassile ei meeldi. Näiteks, et niru raamat Sul. Sass annab mulle peksa. Ilmselgelt kutsub kõrtsmik turvamehe ja politsei, Sass viiakse plate peale. Ju ta tuleb välja, esimene kord jne. Aga kui sama juhtub järgmine nädal. Ja siis ülejärgmine päev. Üsna kindel, et kuriloom läheb kinni. Ei ole ette nähtud avalikus ruumis teist inimest kolkida, kui sõna või nägu ei meeldi. Kuigi Sass pole mulle kunagi midagi lubanud! Miskipärast perevägivald võib kesta aastaid karistamatult – ehkki inimesed on kinnitanud seadusesilma ees, et nad üksteist abistavad ja kaitsevad. Lepingu jäme rikkumine ei huvita kedagi. Sama ja kohati hullem veel, mis vägistamistesse puutub, olgu peres või väljaspool. Täiesti arusaamatu suhtumine ühiskonna ja selle poolt ameteisse seatute poolt.

Sass on põhjalikult uurinud ning argumenteerib põhjendatult. Jah, seda natuke autoripositsioonilt ja publitsistlikult vormistet osa on mõnes kohas häirivalt palju. See ongi häiriv raamat ning lõpuks muutub kunstiline võte arusaadavaks. Arusaamatu asi paneb enesele mõtlema – kuidas talumatu käitumine paljudele ikkagi loomulik näib. Siin on vist see taust, et tuhandete aastate jooksul inimloomuslik olnud suhtumine, et nõrgemaid võibki peksta, ära kasutada, alla suruda, mahagi lüüa – seda ei pese paari põlvkonnaga päriselt maha. Vahet pole, kas räägime iidsete aegade koopaelust või aadlimeeste erakoolidest, mis harisid ja kasvatasid juhtivat klassi peksu ja pederastia pedagoogika alustel. Juba see, et avalikus kohas tümpi anda pole ilus, aga varjatult justkui väheke võiks (koolikoridoris hoiame vaos, sigatsemiseks veame prillipapa peldikusse, sinna ju õpsid vaikival kokkuleppel ei tule), on sammuke edasi valimatu näopeksu maailmast. Samme, mida astuda, on aga rohkesti ja just suhtumise muutmine on kuradi keeruline. Umbes nagu uue inimese kujundamine. Pane või tapamasin tööle, ta ikka ei kujune. Või kujuneb hullemaks. Kannatust ja tähelepanu ja põhjuste mõistmist meile. Mõistmist, mitte õigustamist.

Tsivilisatsiooni kiht inimlooma nahal on endiselt väga õhuke. Mõjus põnevik kasvatab seda kihti paremini kui silmakirjalik näpuviibutamine. Lohutuseks niipaljukest, et tõelisi s*tapäid on ühiskonnast ehk üks protsent. Aga nad teevad väga paljudele väga palju halba, kui enamus otsustab olla vaikiv enamus.