Laval ei tehta kunsti, vaid elatakse

Mati Unt. Foto: Ove Maidla

1. jaanuaril oleks saanud 80-aastaseks üks omanäolisemaid eesti kirjanikke, suur stiilimeister Mati Unt. Loomingu Raamatukogu tähistab sündmust «Via regia» ja «Elu võimalikkusest kosmoses» avaldamisega «Loomingu Raamatukogu kuldsarjas».

Kuigi laadilt üsna eriilmelised, küsitakse mõlemas teoses neid kõige suuremaid inimeseks olemise küsimusi, samuti on mõlemas vastamisi tundeinimesed ja mõistuseinimesed.

Mati Unt, «Via regia. Elu võimalikkusest kosmoses». Foto: Raamat

«Via Regia» on lugu elust ja teatrist. Või on need üks ja seesama? Minajutustaja Heinrich Holla räägib loo oma sõbra Illimar Kooneni saatusest, kes ajas taga Suuri Ideid ning oli veendunud, et «teatrielu on tegelikult reaalne elu» ja «laval ei tehta kunsti, vaid elatakse». Kahe sõbra põimunud elulugude kaudu avaneb lugejale vaade alevis kasvamisest, linna elama asumisest, õpi- ja kohanemisraskustest ning elamise rõõmust ja valust. Kõike seda saatmas Teatri hele täht.

«Elu võimalikkusest kosmoses» kuulub Mati Undi varase loomingu hulka, ent juba selles teoses võib märgata hiljem autorile nii iseloomulikuks saanud elemente, nagu võõristus ja argimütoloogiad. Teemadeks armastuseotsing, oskamatus elada ning küsimused selle kõige olulisusest universumi skaalal.

Tiit Hennoste on kirjutanud uustrükile saatesõna «Elu võimalikkusest teatris ja teaduses. Märkmeid Undist ja ajast».

Loe raamatust katkendit!

***

Via regia

Krahv usub, et illusiooniks

aitab väga palju kaasa see,

kui näitleja ka tavalises elus

oma osa edasi mängib

ja oma karakteersust säilitab;

seepärast salliski ta pedanti nii väga,

ja tema arvates oli

harfimängija üpris arukas,

et ta kandis oma võltshabet

mitte üksnes õhtuti laval,

vaid ka alati päevaajal,

ja krahvi rõõmustas

selle maskeraadi loomulikkus.

J. W. Goethe, Wilhelm Meisteri õpiaastad, 1796

Kas lauluallikas

Külmas põhjatuules

Minu rahva meelesse

Oma kastet ei vala?

 

K. J. Peterson, Kuu, 1818

Mitu aastat olen mina, Heinrich Holla, endas kandnud oma sõbra Illimar Kooneni saatust. Mitu korda olen võtnud ette valge lehe, et Illimarile mingi tagasihoidlik mälestusmärk püstitada, kuid kunagi pole ma esimestest ridadest kaugemale jõudnud. Esiteks kartsin puuduvat ajalist distantsi, teiseks teadsin, et tõstatan tahtmatult küllalt laiahaardelisi küsimusi, millele ma niikuinii vastata ei oska ja ei tahagi vastata, ning kolmandaks kõhklesin debüteerida meie praeguse kirjanduse küllalt rafineeritud pildis. Ja neljandaks ei teadnud ma ega tea siiamaani, kuivõrd olen ma võimeline teist inimest mõistma ja läbi nägema ja armastama. Ma tunnen Illimar Koonenit esimestest koolipäevadest peale, meil on palju ühiseid mälestusi ja ma olin ka tunnistajaks tema loo lõppvaatusele. Ehkki ma loomulikult kõikjal juures ei viibinud, tean paljut tema jutustuste kaudu ja lõpuks on mul ju õigus puuduvaid osi analoogia alusel juurde fantaseerida, pidades võimalikku eksimust tühiseks selle kohustuse kõrval, mida tunnen Illimari vastu. Ehkki ta oma alanduses edasi elab, oleks ta justkui sureva Hamletina andnud mulle ülesande temast maailmale tõtt rääkida. Usun ka, et möödunud aasta jooksul olen endas leidnud krambivabama hoiaku oma õnnetu sõbra suhtes, ja ma püüan algusest peale vältida nii võimalikku pühaduserüvetamist kui ka võimalikku liigülistamist, sest Illimar Koonen polnud ei saatana ega ka jumala käsilane. Mu teel on teisigi karisid, milles ma enda arvates küllaldaselt teadlik olen. Kas või see, et teatud ringkondades peetakse Illimar Koonenit süütuks ohvriks kunstialtarile ja samal ajal püütakse teda välja mängida kogu kahekümnenda sajandi kuuekümnendate aastate kunsti vastu. On ka inimesi, kes ütlevad, et Illimar Koonen oli lihtsalt rumal ja tema lõpp täiesti seaduspärane.

Esiteks ei taha ega suuda mina rünnata kahekümnenda sajandi kuuekümnendate aastate kunsti kogu selle rikkuses, mitmepalgelisuses ja vastuolulisuses. Teiseks olen ma ikkagi niipalju Schweitzeri austaja (nagu iga ennast humanistiks lugev inimene meie ajal austab iseäranis neid mehi, kelle tegevus veel tänapäevalgi on internatsionaalse mastaabiga: Schweitzer, Brook, Menuhin), et ma ei saa rahulikult kuulata ükskõik missuguse inimese õnnetu saatuse õigustust ükskõik kui kaunitel või väljakujunenud kaalutlustel.

Pärast niisugust eessõna võikski sõna anda – Illimarile? ei, tema loole, ja võtta endale õigus toimuvat kommenteerida vastavalt oma maitsele, maailmavaatele ja temperamendile, sest ma olen lihast ja verest jutustaja ja mitte mingi Becketti puhas absoluutne Hääl, kes aina jutustab ja jutustab, tuues teateid ei kuskilt ei kuskile.

Illimar Koonen sündis mõned aastad pärast sõda ühes Kesk-Eesti alevis, kus elas paar tuhat inimest. Enne kooli mina teda ei tundnud. Ka esimeses klassis jäi ta mulle täiesti silmatorkamatuks poisiks. On meeles, et ta käis roheliste treeningupükstega nagu minagi, oli minust veidi paksem, oli ainus laps perekonnas nagu minagi. Mäletan teda justkui hetkvõtetel: poole sammu pealt, trepil, pöördumas. Mulle ei tule meelde ühtegi sõna. Ka ei meenu mulle tema puberteedieelne hääl. Oli ta vaikne ja sõnakehv poiss? Vaevalt. Muidugi ka mitte jutukas, küllap umbes niisugune nagu kõik. Miskipärast mäletan ma teise või kolmanda klassi poisse vahetunnil õues kevadpäikese käes, puukuuri nurga taga. Lähedal oli ka käimla, kust kostis tüdrukute itsitamist. Mäletan mingit ebatsensuurset sõna, mis poiste seast kostis ja mida ma tookord esimest korda kuulsin. Mis sõna see oli, ei mäleta, ja ma ei saa aru, miks ma seda tühist juhtumit meenutan seoses Illimar Kooneniga, sest ma tean, et ütleja polnud tema, ja ma ei mäleta mingit meeldejäävat reaktsiooni tema poolt, mul on ainult kindel tunne, et ka tema oli seal. Ilmselt kisun ma teda miskipärast kontekstist välja, kui tegelikult peaksin meenutama tervikut: viiekümnendate aastate algust, sooja kevadet, põldudel lõhnavat mulda, valgeid pilvi, tüdrukute itsitamist laudseina taga (need olid vist viienda või kuuenda klassi tüdrukud, meist vanemad), all orus voolavat jõge, gruppi provintsilapsi enne matemaatikatundi ropendamas. Kõik see oli, kuid ka Illimar oli, tean seda kindlasti – just lapsepõlvest rääkides ei tohiks Illimar Koonenile midagi juurde fantaseerida, lapsepõlveandmed olgu usaldatavad, ehkki napid. Pean muidugi valvama, et mitte omaenese emotsioone, kasvava poisi maailmapilti Illimar Koonenile peale suruda. Minu enda huvid olid algusest peale humanitaarsed – kui nii suurejooneliselt tohib nimetada elavat lugemishimu. Kas ka Illimar oli selline? Kardan vastata, sest mulle tundus, et oli küll, aga võib-olla ainult tundus. Ma tean näiteks, et lisaks kirjandusele huvitas teda ka loodusteadus ja ta toimis tihti nii, kuidas vastavad instruktsioonid ette nägid: pidas ilmapäevikut, jälgis loomade käitumist, uuris bakterite elu. Mina olen ka tema herbaariumi näinud.

Mäletan tema erutatud kõnelusi loodusest. Ta teadis palju merepõhja loomade elust. Eriline huvi oli tal haide, elekterkalade ja kaheksajalgade vastu. Ta oleks neid nagu kunagi näinud, ehkki ma teadsin, et ta polnud siis veel isegi pealinnas käinud. Taimedest otsis ta kõige kirglikumalt neid, mida ta nimetas «eesti orhideedeks», seega olid need siis käokingad, käokeeled ja kuldkingad, kõikvõimalikud käpalised. Ka armastas ta väga seeni, kuid minu arust mitte pilvikuid, mida ta pidas kuidagi «kuivadeks». Imelik sära süttis ta silmis, kui nägi puravikke, kärbseseeni, kõikvõimalikke ebardjaid olendeid, nagu kogritsad ja hiidmunad ja liudikud. Kuid minu teada ei teinud ta kunagi loomadega katseid, nagu tema kaaslased noorte loodussõprade ringis tegid. Ma ei tea, et ta kunagi mõnd looma oleks tapnud. Neid imetles ta eemalt. Koerale eelistas ta kassi, lambale siga, lehmale hobust, ussikesi ja põrnikaid liblikatele ja kärbestele. Kalade liikumist akvaariumis, nende äkilisi pöördeid ja äkilist tardumist, nende hiilimist vesikasvude vahel võis ta tundide kaupa jälgida, kuid ise ta kala ei söönud, eriti jälestas praetud kala, ainult mõnikord maitses tomatikastmes konservi. Kõige selle kõrval jõudis ta päris hoolsalt õppida. Kadestasin teda mõnikord. Juba kuuendas klassis teadis ta öelda, et muusikast meeldivad talle kõige rohkem Berliozi «Fantastiline sümfoonia» ja Mahleri «Laul maast»! Ta oli alevi kohta erakordselt kultuurne, kultuursem kui mina. Alguses väljendus mu kadedus paaris labases väljaastumises. Kuid kord, kui ma endalegi arusaamatult ütlesin talle teiste ees, et küllap ta vanemad on õpetajad ära ostnud, kust muidu need head hinded, lõi ta mind äkki ja nii tugevasti, et ma selili põrandale lendasin. Ei varem ega hiljem pole ma kuulnud, et ta oleks kedagi löönud. Ja tema kõrvakiil oli sellepärast nii tugev, et tal polnud kogemusi ja ta ei osanud oma jõudu hinnata. Pärast seda juhtumit olime kaks-kolm aastat väiklast viha täis. Meil oli mõlemal hea meel, kui teisel halvasti läks, ja ehkki me ise enam ei kakelnud, püüdsime ometi üles ässitada füüsiliselt hästi arenenud, kuid lihtsameelsema mõtlemisega õpilasi, et need meie eest midagi halba teeksid. Meie lähenemine toimus alles pärast seda, kui ma hakkasin imetlema Illimari julgust, kui sain aru, et Illimaris on peidus tõsised anded, mida mul pole õigust halvustada.