Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab Jesse Sutanto romaani «Vera Wongi isiklik nõuanne mõrvaritele».
LUGEMISSOOVITUS ⟩ Raamat, mis kindlasti kummastab ja kohati vihastab
Et klassikalisest eurooplusest vaimlisse muuilma põigata, lähme ärevamale rajale. Sel sajandil on igas teises kinofilmis või telesarjas mõni punnis silmadega tüüakas tõmmu memm, kes justnagu midagi ei tee peale kõigile pahasti ütlemise, ent keda kõik kummardavad ning kes lõpuks käed puusa paneb ja tõde kuulutab. Poliitkorrektne, lihtne ja igav. Tänapäevne tüüptegelane nagu mõni arlekiin omal ajal – ta lihtsalt peab loos olema, funktsioneerigu või ei. Noid ettenähtud tüüptegelasi (keskealisi alkoholiprobleemiga detektiive, neurootilisi politseinikke, silmitult lahmivaid massimõrvareid jne jne) on teisigi, on kirjanduses, on muus kunstis, ju ilma ei saa.
Jesse Sutanto lööb loo lahti nõnda, et hetkeks tekib tüüptegelase-hirm ning silme ette kerkib telekast nähtud käed-puusas-tädi. See kartus lahtub. Ja lugu laotub laialt koma lahedalt. Inimesed on päris, ent lahti kirjutet meeldiva harjumuspärasuseta. Moodne maailm, traditsiooniline krimivik ja isevärki sise- ja väli(s)kaemusega flirtiv ilukirjanduse rajamaa seostakse tervikusse, mida tõesti tasub lugeda. Ole sa lugejana siis vaid erutava juturea jahil või otsi midagi muusugust, midagi mitte-meie-ilmast. Olgu meie-ilm siinsamas kodutanumal ehk tükkis eemamal, seitsme maa ja mere, pilve ja patukahetsuse taga. Lugude maailm on suur ja lai, ei piirdu oma jäätunud naba kratsimisega põhjamaa öös, toores kala suus. Elule antagu kuuma, kas või kaudu kirjanduse.
Head huumorit on. Pinget hoitakse. Kummastab ja kohati vihastab? Kindlasti. Iga tädi ei tule karta, maailm kubiseb mõnusatest memmedest – mõni leiab tee ka kirjavara sisse. Kel rööpasse tallatud turvalistest põnevikest veitsa kopp ees, tulgu julgesti kopa tagant välja ja käitugu soovitusele vastavalt. Soovitus, nagu alati, üks ja seesama: loetagu!