UUS RAAMAT ⟩ Haruldased Eesti merekaardid näitavad ajalugu ebatavalisest küljest

Suurtükipaat "Meeme" vaade Eesti Meremuuseumis. Foto: Repro/Peeter Langovits

Eesti Meremuuseum on välja andnud põneva raamatu «Haruldased merekaardid Eesti Meremuuseumi kogus», mis tutvustab lisaks ka merekaartide ajalugu laiemalt. Raamatu on koostanud kartograaf Tiina Kruup, kaugsõidukapten Rein Raudsalu ning Eesti Meremuuseumi kuraator-koguhoidja Evelyn Silmet. Loe raamatu sissejuhatust ja eessõna, mille on kirjutanud Meremuuseumi direktor, ajaloolane Urmas Dresen.

Aastal 2021 toimus Eesti Meremuuseumi merekaartide kogus üks suuremaid kaartide konserveerimise projekte, mille käigus ilmnes, et kaardikogus on arvel ka Eesti kasutaja jaoks haruldasi kaarte. Enamik nendest kujutavad täielikult või servapidi Eesti alasid. Kuna navigatsioonikaartidel on väga praktiline otstarve, jätab kasutamine neile oma jälje, olgu selleks siis kulunud ääred ja murdekohad või kaardile lisatud märkused. Kuigi hästi säilinud trükitud merekaartide eksemplare on Eestis ka mujal kogudes, on meremuuseumi kaartide hulgas väärtuslikke ainueksemplare ja isikute või sündmustega seotud kaarte. Selle tulemusena sündiski mõte koostada haruldasemaid merekaarte tutvustav kataloog.

Raamat «Haruldased merekaardid Eesti Meremuuseumi kogus». Foto: Eesti Meremuuseum

Käesolevas valikus on 35 merekaarti Eesti rannikuala, Läänemere ja Soome lahe kohta, kuid on ka üllatavaid leide näiteks Vaikse ookeani ranniku või Thamesi jõe kohta. Ajaliselt on kaarte alates 18. sajandist kuni 1940. aastani, sealhulgas Rootsi, Soome, Taani, Saksa, Vene ja Eesti enda merekaardid. Esimeseks on vanim Eesti meremuuseumi kaardikogus olev, Madalmaade merekaart aastast 1728. Kataloogis on mõned käsikirjalised kaardid, näiteks Peipsi järve ja Daugava jõesuudme kohta, kindlate laevade või meremeestega seotud kaardid, sealhulgas salapiirituseveo laevadel kasutuses olnud kaart. Mõne kaardi koostamisel on Eesti merekaarte kasutatud algallikana. Viimaseks kaardiks on Tallinnas trükitud Nõukogude Liidu merekaart aastast 1941, kui katkes Eesti Kaitseväe Topograafia-Hüdrograafia Osakonna tegevusperiood.

Enamasti ollakse harjunud vaatama maakaarte, kus veealad on ühtlaselt sinised. Tegelikult on merekaart sama infotihe, sisaldades maanteede asemel faarvaatreid ja kanaleid, maastiku ja reljeefi asemel merepõhja iseloomu, karisid ja sügavusnäite, asulate ja piiride asemel sadamaid ja ankrukohti, tule-, maa- ja meremärke, keelu- ja kaitsealasid. Lisaks info hoovuste, loodete, magnetilise deklinatsiooni kohta ja palju muudki. Sageli on merekaardid kõige täpsemaks allikaks väikeste saarte, rannikumuutuste ja merega seotud kohanimede puhul.

**

Merekaartidest

Meremuuseumi kogusse sattunud merekaartide suur lisaväärtus on teadmine, et need on pärit mõnelt konkreetselt laevalt. Vanadele paberkaartidele kanti korrektiive ja märkusi ning valitud kursse eri sihtkohtade vahel. Peamisteks tööriistadeks ikka paralleeljoonlaud, sirkel ja mall. Kõike seda tehti peamiselt pliiatsiga, et saaks kustutada ja järgmine kord teha kõik uuesti. Intensiivsemas kasutuses olnud merekaardid nägid seetõttu välja üsnagi kulunud ja vahel ka plekilised, sest kõikuvas laevas võis kurssi kaardile märkival tüürimehel ka kohvitassist midagi kaardile paiskuda.

Kaardilaua mahukates sahtlites oli näiteks kaubalaeva puhul, mille sõidud ulatusid Euroopast Aafrika läänerannikule ja üle Atlandi Ameerikasse, sadu merekaarte. 1980. aastate keskpaiku, kui Eesti Riiklik Merelaevandus oli saanud endale varem Hollandi lipu all seilanud mootorlaevad, läksid väljavahetamisele ka pardal olnud merekaardid. Sõidu piirkond muutus ja pealegi tuli seoses lipuvahetusega hakata kasutama hoopis teises keeles ja idanaabri poolt välja antud kaarte. Tänapäeva elektronkaartide ajastul on kõik merekaartidega seonduv võrratult lihtsam, tuleb vaid soetada koostajafirmalt uus redaktsioon, see alla laadida kaardiplotterisse ning loota heale koostööle satelliitidega.

Päris ilma paberkaartideta ei saa ka tänapäeval, sest kui mingil hetkel kogu elektroonika kokku jookseb, on varuvariant siiski käepärast võtta. Meremuuseumil oli tookord võimalik saada laeva kasutuselt kõrvaldatud merekaardid oma kogusse ja seetõttu tean üsna hästi, kui paganama raske on pea sadakond suurt merekaarti laeva sillast mööda suhteliselt kitsaid treppe alla kai peale kanda.

Veelgi vanemaid merekaarte on muuseumi jõudnud tänu endiste meremeeste pereliikmetele, kes on kaardirullid kusagilt oma majapidamisest avastanud. Maismaal pole nendega suurt midagi peale hakata, sest tähelepanu on merel ja kaldajoonel ning maismaa on vaid kollaste ja hallide toonivariatsioonidega markeeritud. Erandiks kirikutornid, korstnad ja muud kõrgemad rajatised, mis merelt vaadatuna esile kerkivad ja orienteerumist hõlbustavad.

Merekaartide kataloogi abil võib vajadusel ja piisava kujutlusvõime korral asetada end eri sajandeil ja eri meredel seilavate laevade kaptenisillale, kus kõik on võimalik, kui kaardilugemine selge. Seda viimast võib ka oluliseks kirjaoskuseks pidada, mis igaühe maailmapilti avardab.

Head navigeerimist soovides

Urmas Dresen