LUGEMISSOOVITUS ⟩ Õudne raamat. Juba alguses tundub, et jubedamaks minna ei saa, aga saab küll ja lähebki

Jossif Stalin. Foto: AP/Scanpix

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Jevgenia Ginzburgi raamatut «Ränk teekond. Stalini isikukultuse aja kroonika».

Õudne raamat. Ainus rõõm, mis siit leida on, on see, et kommunistid hakkasid vähegi võimule saades usinasti üksteist maha nottima. Ja kuigi aasta(kümne)te pikkuse vangikongides ja laagrites kottimise käigus tulivad välja mitmed vägagi inimlikud/isiklikud aspektid, jääb kummitama küsimus – kas nood bolschewikud vabaduses viibides mitte hullemat kurja korda ei saatnuks? Kõige rohkem kommuniste on hukanud ikkagi kommunistid ise ja kõige enam venelasi tapamasinasse saatnud noodsamad venelased. Säilenõtke sõda iseenese, oma rahva vastu näikse tiblade ilmavaadet parimini iseloomustavat. Ja siis, kui jõudu tundub olevat, ahmatakse naabritelt, mis vähegi saab. See koledus käib praegu. Tublid TSingiz-khaani järeltulijad, muudkui võtavad ega jäta.

Jevgenia Ginzburg, «Ränk teekond. Stalini isikukultuse aja kroonika». Foto: Raamat

Autori sünniaasta on 1904. Inimene, kes ei mäleta enam esimese ilmasõja eelset aega, kelle kujunemisaastad jäävad pika sõja sisse. Venemaal kestis ju sõda oma neli aastat kauem kui Euroopas ning kestis raevukamalt ja ohvriterohkemalt. Pole ime, et noorest lapsest innukas punalane sai. Aastaks 1937, mil punalased omi süstemaatiliselt tapma hakkasid, oli peale kasvanud põlvkond, kes muust maailmast muhvigi ei teadnud ega mäletanud. Oktoobrilapsed. Just nagu praegu sai sõja valla lasta, sest tapakaalu on kasvanud esimene põlvkond, kes ei kujuta ette maailma ilma Putinita. Ja et Putin on üle saja aasta esimene Vene riigijuht, kel puudub isiklik pelutav kogemus sõjast kui jõledast asjast, mida igal juhul vältida, siis… Tuleb teadvustada, et naaberriigi presidendile on sõda, milles ise osalema ei pea, puust püssiga hoovis ta-ta-ta tegemine. Põnev ja.

Ginzburg viib meid läbi kolme aastakümne, läbi noore naise kustumise, ent ärksaks jäämise loo. Juba alguses tundub, et jubedamaks minna ei saa, aga saab küll ja lähebki. Kuidas ja mäherduste ressursside arvelt kogu seda ilmalaiust piinakambrit ja absoluutset arvepidamist ülal hoiti, jääb müstikaks. Orjapidu on alati hirmus kallis olnud ja venkude orjapidu ei ole allutatule ka midagi head andnud. Permanentne enesetapp permanentse revolutsiooni asemel. Lev Trotski keerleb hauas nagu igiliikur. Keerlevad veel mitu miljonit oblastikomitee sekretäri, rajoonilehe peatoimetajat, dialektilise materialismi asjatundjat, otsekäsist mõrtsukat ja suur hulk täiesti tavalisi inimesi. Selline vurrkarussell vene moodi. Blin.

Auliku David Vseviovi saatesõna on heaks kaasteeliseks, ehkki natuke kärmesti tõlketervikule külge traageldet. Liig mitu näpuviga hakkavad silma. Muu raamat on üsna puhas ja loetav läbi oma loomuliku raskuse. Aitäh igatahes.