/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2024/01/16/15832836t1hdb65.jpg)
Hispaania kirjaniku Javier Castillo teos «Lumetüdruk» räägib paeluva ja hirmutava loo lapsevanematest, kes kaotasid suures segaduses oma väikese tütre.
PISIKESE TÜDRUKU KADUMINE ⟩ «Ma tõstsin ta kukilt maha ja…kaotasin ta silmist»
/nginx/o/2024/01/16/15832627t1h2bc5.jpg)
Maailmakuulus paraad. Kolmeaastase tüdruku kadumine. Pingeline kassi ja hiire mäng.
New York 1998, Macy’se kuulus tänupühaparaad. Kolmeaastane Kiera Templeton läheb rahvahulgas jäljetult kaduma.
Viis aastat pärast seda saatuslikku päeva, tüdruku kaheksandal sünnipäeval, saabub Kiera vanematele jahmatav videokassett: kaheksa-aastane Kiera, elus ja terve, mängib tundmatus magamistoas.
Juhtumit aastaid uurinud ajakirjanik Miren Triggs rõõmustab, et lõpuks on olemas juhtlõng. Kuid midagi ei lahene ja kassette saadetakse aastate jooksul veel. Seitse aastat pärast esimest jõuab vanemateni märgilise sisuga salvestis: sama magamistuba, aga Kierat seal enam pole.
Miren ei kavatse loobuda, ent tal pole aimugi, kellega ta vastamisi seisab ja kui kaugele on too valmis minema, et Miren peatada.
Javier Castillo on Hispaania kirjanik, keda peetakse Euroopa krimikirjanduse uueks täheks. Romaani „Lumetüdruk“ põhjal linastus Netflixis kuueosaline sari ja juba on valmimas ekraniseeringud kahest järgmisest raamatust. „Lumetüdruk“ jõudis vaadatavuse edetabeli kõrgeimatele kohtadele 77 riigis ja raamatut on nüüdseks müüdud ligi poolteist miljonit eksemplari.
Loe raamatust katkendit!
Grace vaatas üles ja jättis mõneks hetkeks tähelepanuta tänupüharongkäigu suurejoonelisuse, et vaadata oma õnnest säravat tütart isa kukil. Ta märkas, et laps kõlgutab lõbusalt jalgu ja ta mehe käed toetavad kindlalt väikese tüdruku reisi, millest, kui ta seda hiljem meenutas, siiski ei piisanud. Naeratav püha Macy oma hiiglaslikul troonil jõudis lähemale, Kiera kilkas õnnest ja osutas sõrmega pühakule järgnevas rongkäigus olevatele haldjatele, päkapikkudele, karvastele loomakestele ja tohututele piparkookidele, kes tõlla eest tantsisklesid. Sadas. Õrn läbipaistev vihmakardin leotas vihmavarje ja keepe ning nagu alati, nägid vihmapiisad välja nagu pisarad.
«Vaadake! Seal!» hüüdis tüdruk.
Aaron ja Grace jälgisid Kiera sõrme, mis osutas New Yorgi pilvelõhkujate vahel lendava pilvede suunas pürgiva ja üha väiksemaks muutuva heeliumiga täidetud valge õhupalli poole. Siis heitis laps anuva pilgu ema poole ja Grace teadis, et ei suuda talle ei öelda.
Grace märkas tänavanurgal Mary Poppinsi kostüümis vihmavarjuga naist paljude valgete õhupallidega, mida ta kinkis kõigile, kes talle lähenesid.
«Kas sa tahad õhupalli?» küsis ema, teades vastust juba ette.
Ülevoolavaist tundeist haaratud Kiera ei vastanud. Pooleldi avatud suu naeratas nõustuvalt ja põselohukesed ilmestasid lapse rõõmu.
«Aga sealt tuleb juba jõuluvana! Me võime sellest ilma jääda,» väitis Aaron.
Kiera põselohukesed ja tuttav tühimik esihammaste vahel, kuhu aeg-ajalt toitu kinni jäi, sulatasid Aaroni südame. Kodus ootas neid järgmisel päeval tüdruku sünnipäeva tähistamiseks mõeldud porgandikook. Aaron mõtles tähtpäevale ja võib-olla sel põhjusel nõustus.
«Olgu pealegi,» jätkas isa. «Kust neid õhupalle saab?»
«Mary Poppins jagab neid seal nurga peal,» vastas Grace närviliselt. Inimesed olid hakanud kogunema sinna, kus nemadki seisid, ja eelmiste minutite rahulikkus hakkas sulama nagu neid tänaseks õhtusöögiks ootava kalkuni võine täidis.
«Kiera, jää ema juurde ja ole paigal.»
«Ei! Ma tahan Mary Poppinsit.»
Aaron ohkas ja Grace naeratas, teades, et kavatseb taas järele anda.
«Ma loodan, et väike Michael pole nii põikpäine,» lisas Aaron, hellitades samal ajal oma naise kummuvat kõhtu. Grace oli viiendat kuud rase ja alguses olid nad seda peljanud, sest Kiera oli veel nii väike, aga nüüd ootasid järeltulijat rõõmuga.
«Kiera on isasse,» naeris Grace, «sul pole mõtet vastu vaielda.»
«Olgu pealegi, pisike. Läheme siis sellele õhupallile järele!»
Aaron tõstis Kiera kukile ja trügis vaevaliselt üha tihedama rahvahulga vahel, et tänavanurgale jõuda. Liikudes mõne sammu kaugusele ristmikust, pöördus ta Kiera poole ja hõikas:
«Kas sul on kõik hästi?»
«Jah! Lähme kiiremini! Ta tuleb juba!»
Aaroni õlul istuv Kiera saatis taas emale laia naeratuse, millest kiirgas rõõmu igasse suunda. See oli Grace’i lohutus aastaid hiljem, kui ta üritas end veenda, et tühjus pole nii tume ega valu nii intensiivne ja lämmatav: viimane pilt Kierast, mida ta mäletas, oli tüdruku õnnelik nägu.
Kui nad Mary Poppinsini jõudsid, tõstis Aaron Kiera maha: liigutus, mida ta endale kunagi andeks ei andnud.
Ta arvas, et võib-olla pääseb ta nii miss Poppinsile lähemale või äkki, kes teab, kummardub too tüdrukule lähemale ja julgustab teda ise tema käest õhupalli haarama, mis teda eriti õnnelikuks teeks. Inimene teeb asju kõige paremate kavatsustega, kuigi sel võivad olla halvimad tagajärjed. Bändi heli segunes trügiva rahvahulga kilgetega, sajad käed ja jalad liikusid neist mõlemal pool ja Kiera haaras hirmunult isa käe järele.
Siis sirutas laps teise käe Mary Poppinsiks maskeerunud tüdruku poole, kes ütles sõnad, mis talletusid igaveseks selle isa mällu.
«Kas see ilus tüdruk tahab suhkruvatti?»
Kiera naeris. Ta tõi kuuldavale heli, mida Aaron hiljem mäletas kui kerget norsatus, midagi naeru ja plahvatava rõkatuse vahepealset. Need on seda tüüpi mälestused, mis on mälus kinni ja mida ta püüab seal igavesti säilitada.
See oli viimane kord, kui ta teda naermas kuulis.
Just hetkel, kui Kiera haaras õhupalli nööri, mille Mary Poppinsi haprad sõrmed talle ulatasid, toimus veel üks punaste konfettide plahvatus, kostusid jällegi kõigi laste eufoorilised kilked ning äkki muutusid vanemad ja turistid närviliseks üksteisele järgnevatest plahvatustest, mis värvilisi helbeid õhku paiskasid.
Ja siis juhtus paratamatu, ehkki Aaron arvas hiljem, et ta oleks võinud mõnda asja muuta selle kahe minuti jooksul, mil kõik juhtus. Ehkki Aaron uskus, et ta oleks võinud ise õhupalli võtta või jääda Kiera kõrvale või läheneda naisele paremalt poolt, mitte nii, nagu ta tegi – vasemalt küljelt.
Keegi komistas vastu Aaronit, kes astus sammu tagasi ja põrkas umbes kolmekümne sentimeetri kõrguse piirde otsa, mis ümbritses puid Broadway ja Lääne 36. tänava nurgal. Ja seal, täpselt sel hetkel oli viimane kord, kui ta tundis Kiera sõrmede puudutust: tema soojust, pehmust, kuidas ta väike käeke hoidis kinni isa nimetis-, nimeta- ja sõrmusesõrmest. Siis laskis ta tema käest lahti ja Aaron ei teadnud, et see oli igaveseks. See oleks võinud jääda lihtsaks komistuseks, kui pärast tema kukkumist poleks järgnenud terve hulga inimeste kukkumist, ja kui tavaolukorras oleks ta mõne sekundiga püsti saanud, kulus selleks nüüd terve pikk minut, mille jooksul ta sai mükse ja keegi tallas ta peal, kuni ta ise samuti mükse jagades lõpuks uuesti kõnniteele sai, olles tahtmatult kellegi kätt või sääreluud muljunud. Püsti saamata hüüdis Aaron nii valjusti, nagu suutis:
«Kiera! Jää sinna, kus sa oled!»
Sealtsamast arvas Aaron kuulvat hüüdu: «Issi!»
Üle keha valu tundes ning pärast rähklemist ja võitlust püsti tõustes mõistis ta, et Kiera pole enam Mary Poppinsiga. Ka teistel segaduses maha kukkunud inimestel õnnestus püsti tõusta ja nad korrastasid oma välimust. Siis hüüdis Aaron uuesti:
«Kiera! Kiera!»
Ümberkaudsed inimesed vaatasid teda imestunult, teadmata, mis lahti on. Ta lähenes Mary Poppinsi kostüümi kandvale naisele:
«Mu tütar, kas te olete teda näinud?»
«Valges vihmakeebis tüdruk?»
«Jah! Kus ta on?»
«Andsin talle õhupalli ja siis tõugati mind eemale. Selles rüseluses kaotasin ta silmist. Kas ta pole teiega koos?»
«Kiera!» hüüdis Aaron uuesti, pööras ringi ja jättis naise talle enam tähelepanu pööramata sinnapaika. Nüüd otsis ta tüdrukut sadade ringi sibavate jalgade vahelt. «Kiera.»
Juhtus see, mis juhtub halvimatel hetkedel ja mille keegi, kes vaataks linnulennult kogu toimuvat, oleks hetkega lahendanud. Valge heeliumiga täidetud õhupall pääses kellegi käest lahti ja Aaron nägi seda. See oli halvim, mis võis juhtuda.
Raskustega trügis ta end ümbritsevast rahvamassist välja ning jooksis kohta, kust õhupall oli üles tõusnud ja nüüd kõrgusesse hõljus, hüüdes samal ajal oma tütre nime.
«Kiera! Mu tütar!»
Ka miss Poppins hakkas hõikuma:
«Üks tüdruk on kaduma läinud.»
Lõpuks läks Aaronil korda jõuda kohta, kust valge õhupall oli õhku tõusnud – just ühe pangakontori sissepääsu ette, kus seisis mees ja tema väike kahe lokkis patsikesega tütar, kes naerdes õhupallile hüvastijätuks lehvitasid.
«Kas te olete näinud valge vihmamantliga tüdrukut?» küsis Aaron meeleheitliku tooniga.
Mees vaatas teda murelikult ja raputas pead.
Nüüd otsis ta kõikjalt. Ta jooksis tänavanurgani ja tõukast teelt kõik, kes talle ette jäid. Ta oli meeleheitel. Tema ümber oli tuhandeid inimesi, nende käed, jalad ja pead takistasid teda nägemast ning ta tundis end nii eksinu ja kaitsetuna, et süda tahtis rinnast välja tungida.
Jõuluvana saatvate muusikute trompetihelid kõlasid Aaroni kõrvus läbilõikavalt, see oli kime hääl, mille võnked lahtusid õhus. Rahvas rüseles ümberringi, jõuluvana naeris oma tõllas ja kõik trügisid lähemale, et teda näha.
«Kiera!»
Ta püüdis rahva vahel trügides oma naise juurde jõuda. Grace vaatas äraoleval pilgul hiiglaslikke piparkooke, kes uhkete sammudega tema ümber tantsisid.
«Grace, ma ei leia Kierat,» hüüdis ta ahastades.
«Mida?»
«Ma ei leia Kierat! Ma tõstsin ta kukilt maha ja … ja kaotasin ta silmist.» Aaroni hääl värises. «Ma ei leia teda.»
«Mida sa ütlesid?»
«Ma ei leia teda.»
Grace’i näol peegeldusid hetkega kõik tunded alates segadusest kuni paanikani ning ta hakkas karjuma.
«Kiera!»
Mõlemad hüüdsid teda ümbruskonnas ringi joostes ning neid ümbritsevad inimesed jätsid oma askeldused sinnapaika ja ühinesid nendega Kiera otsimisel. Naeratav jõuluvana, kes tervitas endiselt oma vanemate õlul istuvaid lapsi, jätkas seda eemaldudes, kuni peatus Herald Square’il ja kuulutas ametlikult välja jõuluaja alguse.
Aaronile ja Grace’ile, kes valjuhäälselt oma tütart hõikusid, polnud jõuludel enam kohta ka tunni aja pärast, kui nende maailm oli igaveseks muutunud.