PANE TÄHELE ⟩ Teosed, mis õpetavad loodust märkama

Pilt on illustreeriv. Foto: Shutterstock

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab Karl Adami raamatut «Eesti metsalinnud. Laululinnud» ja Peep Veedla teost «Laululindude pesade taskugiid».

Linnud on lahedad tüübid. Enamasti ka maitsvad. Maitsvad on pigem need toredad inimese poolt kantseldet sulelised nagu kana ja kalkun ja hani ja. Laululindude puhul söödavus teemaks ei tule, röstitud leevike ja praevares jäägu kettamaailma konteksti.

Linnas linde väga palju ringi ei leegi, hea on, kui talve selgroo murdumise aegu mõni kollaka nokaga tumesulgne semu välja ilmub. Seevastu suveööde valgenedes ei lase suliskraam oma sidisädinaga sugugi uinuda, hakkavad jo koidu eel pihta. Ning täitsa kindlalt võin väita, et Fred Jüssi ei jaksa kõiki ne hääli üksinda järele teha, linnukesed ise panustavad ohtrasti. «Põõsas kisendas linnurämps,» kirjutivad jo Ilf ja Petrov.

Karl Adami, «Eesti metsalinnud. Laululinnud» Foto: Apollo

Tuim tavainimene kivimaja korteris kuuleb seda kummalist vadinat väheke küll, aga lindu kui sellist, lindu iseeneses, lindu uueneva föderatsiooni tingimustes liig lähedalt ei näe. Siinkohal raamatud mauhmauh appi. Kui Karl Adami metsa/laululindude teos läbitud, on tarkust koonu vahel kordades rohkem. Nii sõnalist kui pildilist. Ja olen rõõmus, et mu lemmiklaululinnud nagu vares ja kaaren on uhkesti sees. Teises sügavalt soovituslikus raamatus vareslased miskipärast puuduvad. Ja ka raamat keskendub mitte niivõrd lindudele, kuivõrd ne pesadele. Kui mõnd lindu ehk ikka näeme-kuuleme, siis pesi mitte nii väga. Siin on raske töö ära tehtud ja õpetab loodetavasti pesakesi mitte otsima, saati veel rüüstama, ent hindama ja hoidma. Kahe köite kogemise pealt peaks teatav taust tekkima, et kodumaist loodust uutmoodi silmata-kõrvata.

Javertsill saab varsti otsa, algab linnulembene majujuuster. Enne nukrat oknotsembrit tasub meeleline linnuradar õieli hoida! Heade raamatute abiga.

Peep Veedla, «Laululindude pesade taskugiid» Foto: Apollo