HAARAV KRIMILUGU ⟩ «Kuulsin teda ja siis titat ning siis oli vaikus»
19. jaanuar 2024, 17:10
/nginx/o/2024/01/19/15839311t1habf2.jpg)
Donna Leoni populaarse krimisarja uus raamat «Laske lapsukesed olla» pakub parajalt närvikõdi ja põnevust.
Kui komissar Brunetti keset ööd haiglasse vigastatud lastearsti juurde kutsutakse, leiab ta eest rohkem küsimusi kui vastuseid. Doktori korterisse sisenes öösel kolm karabinjeeri, kes tungisid talle kallale ja viisid kaasa tema pooleteistaastase lapsendatud poja. Mis võis olla korrakaitsjate sedavõrd agressiivse rünnaku motiiviks, mille tagajärjel doktor kaotas kõnevõime? Ja kes selliseks jahmatavaks operatsiooniks loa andis?
Samal ajal tegeleb Brunetti kolleeg inspektor Vianello rahapettuse uurimisega, millega on seotud apteekrid ja arstid. Selgub siiski, et ühe apteekri eesmärgiks on midagi muud kui raha teenimine. Kas see juhtum võib olla seotud Brunetti juurdlusega?
Juurdluse edenes satub Brunetti viljatuse, meeleheite ja laste ebaseadusliku adopteerimise maailma, mis ka kogenud politseinikus õõvastust tekitab.
Donna Leoni järjekordne romaan on teravmeelne ja kaasahaarav nagu alati. Selle sündmuspaigaks on imeline Veneetsia ‒ linn, mis kubiseb väikelinna pahedest.
Donna Leon (sünd 1942) on Ameerika päritolu kirjanik, kelle loodud tegelaskuju commissario Brunetti tegutseb Veneetsias ‒ linnas, kus Leon on ka ise elanud (tema teine kodu asub ühes Šveitsi külakeses).
Auhindu võitnud Brunetti-sari on tuntud kogu maailmas ja seda on tõlgitud kümnetesse keeltesse, kuid autori soovil mitte itaalia keelde: Leon on põhjenduseks öelnud, et tahab vältida kuulsaks saamist oma kodukohas, soovides elada vaikselt ja tähelepandamatult.
Loe raamatust katkendit!
Kuidas meil küll veab,
Kui jumalad on armulised
Ja õnnistavad meie armastust lastega,
Kallite väikeste lastega!
Mozart, «Võluflööt»
«... ja siis ütles minia mulle, et peaksin siia tulema ja teile sellest rääkima. Ma ei tahtnud tulla ja abikaasa ütles ka, et olen loll, kui teiega tegemist teen, sest see toob ainult häda kaela ning tal on praegu niigi probleeme. Ta ütles, et nagunii läheb samamoodi nagu siis, kui tema onu naaber hakkas onult elektrit varastama, onu sellest teatas ja kui nad kohale tulid, öeldi talle, et ta peab ...»
«Vabandage, signora, aga kas võiksime minna tagasi selle juurde, mis juhtus eelmisel kuul?»
«Ikka, ikka, aga see lihtsalt läks talle lõpuks maksma kolmsada tuhat liiri.»
«Signora.»
«Minia ütles, et kui mina seda ei tee, helistab ta teile ise ja et mina seda nägin, oleks parem, kui tuleksin ise seda teile rääkima, eks ole?»
«Kindlasti.»
«Seega, kui raadios öeldi, et täna hommikul hakkab sadama, panin vihmavarju ja kummikud ukse juurde, nii igaks juhuks, aga seda ei juhtunud, ega ju?»
«Ei, signora, aga te ütlesite, et tahate rääkida millestki ebatavalisest, mis juhtus teie vastasmaja korteris?»
«Jah, see tüdruk.»
«Milline tüdruk, signora?»
«See noor ja rase.»
«Kui noor ta teie arvates oli, signora?»
«Ehk seitseteist, võib-olla vanem, aga võib-olla ka noorem. Mul on kaks poega, nii et oleksin aru saanud, kui ta oleks poiss olnud, aga ta oli tüdruk.»
«Ja te ütlete, et ta oli rase, signora?»
«Jah, ja üsna viimaseid nädalaid. Sellepärast ma oma miniaga rääkisingi ja siis ta käskiski mul teile sellest rääkima tulla.»
«Et ta oli rase.»
«Ja et ta sünnitas.»
«Kus ta sünnitas, signora?»
«Sealsamas calle’l minu maja vastas. Mitte muidugi päris calle’l, eks ole, aga korteris üle tänava. See on minu majast veidi eemal, naabermaja vastas, aga too maja ulatub veidi rohkem tänavale, sestap näen selle akendesse ja seal teda nägingi.»
«Kus täpsemalt, signora?»
«Calle dei Stagneril. Te teate seda küll. See on San Bortolo lähedal, too calle, mis viib Campo de la Favale. Elan paremal pool ja tema oli vasakul, samal pool, kus on pitsabaar, ainult et me mõlemad oleme lõpus silla lähedal. See korter kuulus varem ühele vanale naisele – ma ei teadnudki ta nime –, aga siis ta suri ära ja tema poeg päris selle ning hakkas välismaalastele välja üürima, nagu ikka, nädalate või kuude kaupa.
Aga kui ma seda rasedat tüdrukut seal nägin, arvasin, et ehk otsustas poeg selle päriselt välja üürida, üürilepinguga ja puha. Ja kui see naine on rase, siis on ta ehk üks meie seast, mitte turist, eks ole? Aga ilmselt saab nädala kaupa üürides rohkem raha küsida, eriti välismaalastelt. Ja siis ei pea maksma ...
Oh, vabandage, see pole vist oluline, ega? Nagu öeldud, ta oli rase, seega ma arvasin, et äkki seal elab paar, aga ma ei näinud seal kordagi meesterahvast.»
«Kui kaua ta seal elas, signora?»
«Oh, kõige enam nädala, ehk vähemgi, aga piisavalt kaua, et ma jõudsin tema harjumusi tundma õppida.»
«Ja kas saaksite öelda, millised need olid?»
«Tema harjumused?»
«Jah.»
«Noh, ega ma teda eriti näinud. Ainult siis, kui ta aknast möödudes kööki läks. Süüa ta muidugi ei teinud, vähemalt mina ei näinud, aga ma ei tea sellest korterist rohkem midagi, nii et ei tea, mida ta seal tegi. Ilmselt lihtsalt ootas.»
«Ootas?»
«Lapse sündimist. Nood ju sünnivad siis, kui ise tahavad.»
«Ah soo. Kas ta teid märkas, signora?»
«Ei. Mul on kardinad ja sellel korteril ei ole. Ja calle on nii pime, et vastasmaja akendest eriti sisse ei näe, aga umbes kaks aastat tagasi paigaldati uued tänavalaternad tema korteri vastu, nii et öösiti on seal alati valge. Ma ei saa aru, kuidas inimesed neid taluvad. Meie magame kinni pandud luukidega, aga kui neid pole, siis ei saagi ju normaalselt magada, ega ju?»
«Ei, signora. Te ütlesite, et ei näinud tema meest, aga kas te üldse tema juures kedagi teist nägite?»
«Vahel küll, aga alati öösiti. Või no õhtuti pärast sööki, kuigi ma teda süüa tegemas küll ei näinud. Ilmselt ta siiski tegi, eks ole, või keegi viis talle süüa? Rasedana peab ju sööma. Mina sõin oma poegi oodates nagu hull. Ta pidi midagi sööma, aga süüa tegemas ma teda ei näinud. Rasedat naist ei saa ju niisama kuhugi ilma söögita jätta, eks ole?»
«Kindlasti mitte, signora. Ja keda te temaga seal korteris nägite?»
«Vahel käisid seal mehed, istusid ümber köögilaua ja ajasid juttu. Suitsetasid ka, nii et tegid akna lahti.»
«Kui palju mehi, signora?»
«Kolm. Nad istusid köögis laua taga, tuli põles ja nad rääkisid.»
«Itaalia keeles, signora?»
«Laske ma mõtlen. Jah, nad rääkisid itaalia keeles, aga nad polnud meie moodi. Seda et, nad polnud veneetslased. Ma ei tundnud seda murret, aga see polnud veneetsialik.»
«Ja nad istusid lihtsalt laua taga ning ajasid juttu?»
«Jah.»
«Ja tüdruk?»
«Tüdrukut ma ei näinud, kuni need mehed seal olid. Kui nad ära läksid, tuli ta vahel kööki ja võttis klaasi vett. Vähemalt ma nägin teda aknast.»
«Aga te ei rääkinud temaga?»
«Ei, nagu öeldud, mul polnud temaga midagi pistmist ega nende meestega ka. Ma ainult jälgisin tüdrukut ja soovisin, et ta sööks midagi. Mul oli Lucat ja Pietrot oodates kogu aeg kõht tühi. Sõin pidevalt. Aga mul vedas ja ma ei võtnud eriti kaalus juurde ...»
«Kas need mehed sõid, signora?»
«Sõid? Ei, vaevalt küll. Kummaline, eks ole, kui järele mõelda? Nad ei joonud ka midagi. Lihtsalt istusid ja ajasid juttu, nagu ootaksid vaporetto’t. Kui nad ära läksid, käis tüdruk vahel köögis, aga tuld põlema ei pannud. See oli veider. Ta ei pannud õhtuti kunagi tulesid põlema mitte üheski toas, vähemalt mina ei näinud. Nägin mehi seal istumas, aga tüdrukut nägin ainult päeval või vahel õhtuti, kui ta aknast möödus.»
«Ja mis siis juhtus?»
«Kuulsin teda ühel õhtul midagi hüüdmas, aga ei saanud aru, mida ta ütleb. Üks sõna võis olla «mamma», aga ma pole kindel. Ja siis kuulsin titat. Teate küll, see hääl, mida nad teevad, kui sünnivad? Sellesarnast teist maailmas ei ole. Mäletan, kui Luca sündis ...»
«Kas seal oli veel keegi?»
«Mis asja? Millal?»
«Kui ta sünnitas.»
«Ma ei näinud küll kedagi, kui seda silmas peate, aga keegi pidi olema. Nad ei saanud ju tüdrukut üksinda sünnitama jätta, ega?»
«Kas te imestasite tol ajal, signora, miks ta korteris üksinda elab?»
«Ah, ei tea. Võib-olla mõtlesin, et mees on ära või tal polegi meest ja laps sündis nii kiiresti, et ta ei jõudnud haiglasse minna.»
«Sealt on ju haiglasse ainult mõni minut minna, eks, signora?»
«Tean, tean, aga võib juhtuda, et laps sünnib väga kiiresti. Minu pojad ei kiirustanud, aga tean naisi, kes sünnitavad poole tunni või tunniga, nii et arvasin temaga sama lugu olevat. Kuulsin teda ja siis titat ning siis oli vaikus.»
«Mis siis juhtus, signora?»
«Järgmisel päeval, või äkki ülejärgmisel, ma ei mäleta, nägin teist naist, kes seisis akna all ja rääkis telefonino’ga...»
«Itaalia keeles, signora?»
«Itaalia keeles? Üks hetk. Jah, jah, see oli itaalia keel.»
«Mida ta rääkis?»
«Midagi sarnast, et «Kõik on korras, homme Mestres kohtume».»
«Kas oskate seda naist kirjeldada, signora?»
«Et milline ta välja nägi või?»
«Jah.»
«Oh, las ma mõtlen korraks. Ta oli mu miniaga umbes ühevanune. Mu minia on kolmkümmend kaheksa. Tumedad lühikesed juuksed. Pikk nagu mu minia, aga ehk mitte nii kõhn. Ent nagu öeldud, nägin ma teda ainult korraks, kui ta telefonino’ga rääkis.»
«Ja siis?»
«Siis olid nad läinud. Järgmisel päeval polnud korteris kedagi ja ma ei näinud seal kedagi paar nädalat. Nad lihtsalt haihtusid.»
«Teate, kas mõni teie naabritest märkas seda, signora?»
«Ainult spazzino. Nägin teda ükspäev ja ta ütles teadvat, et seal oli keegi, sest too jättis igal hommikul prügikoti ukse taha, aga ta ei näinud kedagi sisse-välja käimas.»
«Kas mõni naaber ütles teile selle kohta midagi?»
«Mulle mitte, aga ilmselt keegi ikka nägi, et seal keegi on, või kuulis midagi.»
«Kas rääkisite sellest kellegagi, signora?»
«Ei, tegelikult mitte. Abikaasaga küll, aga tema käskis mul sellest loost eemale hoida, et see polevat meie asi. Kui ta teaks, et ma praegu siin olen, siis ma ei teagi, mida ta teeks. Meil pole kunagi politseiga kokkupuuteid olnud ja see toob alati häda kaela ... Oh, palun vabandust. Ma ei mõelnud seda nii, aga teate küll, kuidas sellega on, mida inimesed mõtlevad.»
«Jah, signora, ma tean. Kas mäletate veel midagi?»
«Ei, eriti mitte.»
«Kas tunneksite selle tüdruku ära, kui teda uuesti näeksite?»
«Võib-olla, aga rasedana on naised hoopis teist nägu, eriti lõpus nagu tema. Pietroga olin mina nagu ...»
«Kas te need mehed tunneksite ära, signora?»
«Võib-olla, aga võib-olla ka mitte.»
«Ja teise naise?»
«Ei, arvatavasti mitte. Too oli akna all nii vähe aega ja seisis küljega, nagu jälgiks midagi korteris. Nii et teda küll mitte.»
«Kas oskate meenutada veel midagi, mis võib tähtis olla?»
«Ei, ei usu.»
«Tänan, et meie jutule tulite, signora.»
«Ma poleks tulnud, kui minia poleks sundinud. Rääkisin talle siis, kui see toimus, kui imelik see on, mehed ja pimedus ja puha. Oli, millest rääkida. Ja kui see tüdruk sünnitas ning nad kõik ära kadusid, siis käskis minia teiega rääkima tulla. Tema sõnul võib mul pahandusi tulla, kui midagi juhtub ja te saate teada, et ma tüdrukut seal nägin ega tulnud teile sellest rääkima. Mu minia on selline, kardab alatasa, et teeb midagi valesti. Või et mina teen.»
«Saan aru. Arvan, et ta käskis teil õigesti toimida.»
«Võib-olla. Jah, arvatavasti on hea, et ma teile rääkisin. Kes teab, milles asi, eks ole?»
«Tänan teid veel kord, et aega kulutasite, signora. Inspektor saadab teid alla ja välja.»
«Tänan teid. Ee ...?»
«Jah, signora.»
«Mu abikaasa ei pea ju teada saama, et ma siin käisin, ega?»
«Kindlasti mitte meie käest, signora.»
«Tänan teid. Ma ei taha, et te temast halvasti mõtleksite, aga talle ei meeldi, et me oma nina teiste asjadesse topime.»
«Saan aru, signora. Võite olla rahulik, ta ei saa midagi teada.»
«Tänan. Ja kena hommikut.»
«Kena hommikut, signora. Inspektor Vianello, kas juhataksid signora välisukseni?»