Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastuselt on ilmunud rahvaluulearhiivi toimetuste sarjas «Rahvaluulekoguja reisuraamat», kogumik Rudolf Põldmäe (1908-1988) rahvaluulekogumise päevaraamatutest.
Ilmus raamat, mis viib seiklusrikkale ja harivale ajarännakule hoopis teistsuguses Eestis
Folkloristi, kirjandus- ja kultuuriloolase Rudolf Põldmäe (1908–1988) välitööpäevikute tegelaseks on nii rahvas kui ka rahvaluulekoguja oma murede ja rõõmudega.
Kogumisreisid mõjutasid noort teadusemeest mitmes mõttes ning pakkusid lisaks vaevanõudvale tööle ka rohkelt inspiratsiooni ja vaheldust. Põldmäe tekstides on uljust ja jõudu, rahutut otsijavaimu ja nakatavat edasiliikumistungi. Kujundirohkes keeles kirja pandud päevikud haaravad lugeja kaasa seiklusrikkale ja harivale ajarännakule tuttavas, kuid ometi hoopis teistsuguses Eestis.
Rudolf Põldmäe teekond rahvaluulekogujana algas juba tudengipõlves, kui Eesti Rahvaluule Arhiivi juhataja Oskar Loorits andis talle ülesandeks jäädvustada rahvausundilisi termineid ja jutte Harjumaalt. Mitme suve jooksul laienes korjamistöö Virumaale ja Lääne-Eestisse, hiljem ka lõuna poole. Enamasti liikus ta üksi, jalgsi ja jalgrattaga, kuid alates 1935. aastast mõnikord koos teiste uurijatega (nt Ullo Toomi, Herbert Tampere jt). Aukartust äratav on tema käega kirja pandud rahvapärimuse hulk – kokku üle 10 000 lehekülje, lisaks helisalvestused ja fotod. Kindlasti tuleb teda pidada suurkogujaks, kelle panuseta oleksid meie rahvaluulekogud märgatavalt vaesemad.
Põldmäe päevikud annavad omanäolise ülevaate ajastu vaimust, piirkondade eripäradest, inimtüüpidest ja eluolust, samuti teatud päevapoliitilistest ja usuliikumistega seotud teguritest. Ta ei piirdu kunagi kuiva protokollimisega – sõnaosava kirjamehe mõte lendab tihtipeale konkreetsetest situatsioonidest ja «objektidest» kaugemale ja kõrgemale. Käekirigi on lennukas ning küllap oli hoogne ka koguja küsitlemis- ja suhtlemisstiil.
Väljaanne on ette valmistatud koostöös MTÜga Eesti Kohapärimuse Keskus. Raamatu on koostanud Eesti Rahvaluule Arhiivi teadur Mari-Ann Remmel, toimetas Valdo Valper, kujundas Pille Niin.