KIITUS AUTORILE ⟩ Raamat, nagu üks raamat olla võiks

Maian Kärmas (vasakul) «Manilundila» esitlusel. Foto: Kalev Lilleorg

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab Maian Kärmase värsket teost «Manilundila».

Hea lasteraamatu loomiseks on palju võimalusi ja lähenemisi ning veel enam on viise, kuidas kapitaalselt puusse panna. Ebaõnnestumised lastekirjanduses on aga tunduvalt ohtlikumad kui suurtekirjanduses, sest väikese inimese vaimne vundament laotaks lugudest. Inimese alusmüüri kivid on raamatukujulised.

Maian Kärmas, «Manilundila». Foto: Raamat

Seda enam teevad rõõmu raamatud, mis on küll suunatud üsna pisikestele, ent mille lugemine teeb südame soojaks ka aastakümneid järgemööda lugenud tindipeal. Õigupoolest peabki laste lugemisvara ainult sellisena, et mitte kellelgi sõltumata vanusest ei oleks piinlik selle tekstiga suhestuda. Maian Kärmas on ülesandega ilusti toime tulnud. Eeskujulikult teostatud ja omapärane muinaslugu, pärise ja mänguilma vaheise loomuliku liikumisega. Ühtaegu ajatu ja ajaloohõnguline, parimas mõttes vanamoeline ja ometi vaieldamatult tänapäevane lugu.

«Manilundila» on ka arvestatavalt pikk, üle neljasaja lehekülje. Ses mahus romaani pole sugugi kerge logisemata koos hoida ka kogenud autoril. Lettidel ja riiulites on hiigelkogustes ohtrate illustratsioonidega lasteraamatuid, mil paar rida leheküljel, kui sedagi. Sellise raamatu ettelugemiseks kulub mõni minut, unejutuks võib mitut köidet vaja minna. «Manilundiat» jätkub kauemaks. Ja pilte pole siin üldse. Autor usaldab oma kujutlusvõimet ja sõnaloomeoskust ega alahinda noort lugejat. Lugeja vastutasuks ei alahinda autorit. Raamat, nagu üks raamat olla võiks.