MARK TWAINI SEIKLUSED ⟩ «Tirisin käsikirja ta suust välja ning avastasin, et see tundlik olend oli surnuks lämbunud»

Raamatuportaal
Copy
Mark Twain Hannibalis oma lapsepõlvekodu ees.
Mark Twain Hannibalis oma lapsepõlvekodu ees. Foto: Everett Collection/Shutterstock

Mark Twaini «Elu Metsikus Läänes» on lustakas ülevaade kirjaniku teekonnast läbi Ameerika ajaloo ühe kõige paeluvama ajastu, mida iseloomustavad täielik seadusetus, kangelaslikkus, argpükslikkus, ahnus, lootus ja ahastus ning karmid tegelaskujud, vapustavad maastikud ja kokkupuuted indiaanlastega.

1861. aastal hakkas nooruke Sam Clemens, keda tuntakse kirjanik Mark Twainina, postitõllaga sõitma Põhja-California kaevandusasulate poole, jäädvustades oma tähelepanekuid teele jäänud fauna, floora ja inimloomade kohta. Lõpuks jõudiski kollanokk Metsikusse Läände, kus ta pidas riigiteenistuja, hõbedakaevuri, kvartsiveski töölise ja viimaks reporteri ning rändlektori ametit.

«Elu Metsikus Läänes» jutustab neist eksirännakutest, mis viisid ta Nevadast Californiasse ja Hawaii saartele ja mille käigus Twain proovis õnne absoluutselt kõiges, mida saatus tema teele paiskas – enamasti ebaõnnestunult. Ta mekib söögikõlbmatut peekonit, laket ja mormoonide vägijooke. Ta ostab endale ehtsa Mehhiko kenuskaela. Ta saab miljonäriks ja laostub uuesti. Teda ähvardab oht lumetormis surnuks külmuda, keset kõrbe uppumissurma surra, leelisjärve lainetes lahustuda ja metsatulekahjus kõrbeda.

Loe raamatust katkendit!

***

Mark Twain, «Elu Metsikus Läänes».
Mark Twain, «Elu Metsikus Läänes». Foto: Raamat

«Tõllarihm on ribadeks». Post saab kohale toimetatud nagu kord ja kohus. Raskuste kiuste magamine. Mediteeriv rohtlajänes. Äriasjadest. Nüüdisaegne Gulliver. Puju. Ülekuued kui toidusedeli osa. Kaameli kurb saatus. Hoiatus katsetajatele

Umbes poolteist tundi enne valgeks minekut veeresime sujuvalt mööda teed – lausa nii sujuvalt, et meie häll üksnes õõtsus kergelt ja uinutavalt, suigutades meid tasapisi unne ja tumestades teadvust –, kui miski meie all korraga järele andis! Tajusime seda ähmaselt, kuid ei pööranud juhtunule erilist tähelepanu. Tõld peatus. Kuulsime, kuidas kutsar ja konduktor koos maha ronisid ja laternat otsisid ning seda leidmata vandusid, kuid see kõik ei pakkunud meile huvi ning mõte sellest, kuidas need inimesed väljas tintmustas öös tööd rügavad, samas kui meie õdusalt oma pesas ette tõmmatud kardinate taga redutame, üksnes suurendas heaolutunnet. Kuid üsna pea hakkasid helid märku andma, et midagi uuritakse lähemalt, ja seejärel tähendas kutsar: «Tuhat ja tuline, tõllarihm on ribadeks!»

See ehmatas mu täiesti virgeks, nagu umbmäärase ohutunde tajumisel ikka juhtub. Ütlesin iseendale: «Pole midagi, jutt käib ilmselt mingist hobuse kehaosast, ja arvestades meelehärmi kutsari hääles on sellega ilmselt midagi viltu. Ehk jalavigastus – aga kuidas on võimalik sellisel teel liikudes jalga vigastada? Ei, asi ei saa olla jalas. See oleks võimatu, kui ta just kutsaripukki ei kippunud. Huvitav, mis selle hobusega veel juhtuda sai? Noh, olgu mis ta on, ma ei kavatse sellele seltskonnale oma juhmust näidata.»

Just sel hetkel ilmus kergitatud kardina taha konduktori nägu ning ta laterna kuma valgustas meie nägusid ja postipakkidest müüri. Ta ütles: «Härrased, teil tuleb korraks välja astuda. Tõllarihm on ribadeks.»

Ronisime välja kõleda vihmasabina kätte ning tundsime end kodutute ja rõõmututena. Kui olime teada saanud, et tõllarihmaks kutsutud kaadervärk koosnes tõlla vedrustusena toimivate rihmade ja vedrude rägastikust, ütlesin kutsarile: «Mulle ei tule ette, et oleksin kunagi varem kogenud selliseid probleeme tõllarihmaga. Kuidas see juhtus?»

«Noh, eks sellised asjad juhtuvad, kui kolme päeva jagu posti ühe tõlla peale laduda,» vastas tema. «Ja me oleme jõudnud täpselt kohta, mille nimi on kirjutatud postikottidele, mis tuli indukate meeleheaks maha panna. See on harukordne vedamine, sest kui tõllarihm poleks katkenud, oleksin sellises pilkases pimeduses võinud enda teadmata siit lihtsalt mööda sõita.»

Ehkki mees oli kummargil ja mu silm ei seletanud seetõttu ta nägu, teadsin, et see oli parasjagu ametis järjekordse silmapilgutusega, ning pöörasin talle edu soovides selja, et olla teistele abiks postikottide tõllast mahatõstmisel. Moodustasime neist tee kõrvale kenakese püramiidi. Kui tõllarihm parandatud sai, täitsime kaks korvi jälle ära, kuid tõlla katusele enam midagi ei ladunud ja ka tõlda tõstsime vaid poole jagu seal enne koha leidnud kottidest. Konduktor keeras kõik istmete seljatoed alla ja toppis seejärel pool tõlda servast servani postikotte täis. Protesteerisime seda nähes häälekalt, kuna meile ei jäänud niimoodi enam istekohti. Ent konduktor osutus meist nutikamaks meheks ning andis teada, et voodi on etem kui istmed ja lisaks aitab tema tegevuskava tõllarihmasid säästa. Seda kuuldes ei olnud me enam istmetest huvitatud. Selline mõnus säng oli oluliselt meeldivam. Hiljem veetsin hulka põnevaid päevi selles lamades, seadustekogu ja sõnaraamatut lugedes ning nende tegelasi endale vaimusilmas ette kujutades.

Konduktor lubas järgmisse postijaama jõudes saata kellegi hüljatud postikotte ära tooma ja me sõitsime edasi.

Väljas hakkas parasjagu koitma ja meie sirutasime postipakkidel lamades oma kangeks tõmbunud koivad välja ning silmitsesime aknast jahedasse uttu mattunud otsata rohelisi välju, pöörates ootusrikka pilgu idapoolse silmapiiri poole, ning meie täiuslik nauding läks tasapisi üle tüüneks ja rahulolevaks ekstaasiks. Postitõld kulges kiires tempos edasi, tuulehoog hõljutas äraütlemata meeliülendavalt kardinaid ja rippuma seatud ülekuubesid, meie häll õõtsus ja kiikus luksuslikult, hobuste kabjad plagisesid, kutsari piits plaksus ning tema suust kostev «Nõ-õh! Andke minna!» kõlas muusikana; mööda vuhisev maapind ja valsikeerdusid sooritavad puud näisid meile tunnustavalt viipavat, et seejärel meile huvi või kadeduse või mingi muu sarnase tundega järele kiigata; lamades ja rahupiipu popsutades ning võrreldes kogu seda luksust oma varasema tuima linnaeluga tundsime, et maailmas on vaid üks võimalus täieliku ja rahuldustpakkuva õnne kogemiseks, ja meie oleme selle leidnud.

Pärast hommikusööki, mis leidis aset mingis postijaamas, mille nime olen tänaseks unustanud, ronisime kolmekesi kutsariistme taha pukki ning lubasime konduktoril uinaku tegemiseks oma voodis platsi võtta. Päike rammestas mind tasapisi ja ma toetasin näo tõlla katusele, haarasin peenest raudpiirdest ning lasin samuti silma tunnikeseks või kauemakski looja. See tõsiasi annab nende teede suurepärasusest üsna hästi aimu. Instinkt sunnib magava inimese postitõlla jõnksuva liikumise korral piirdest kõvasti kinni hoidma, aga kui see üksnes õõtsub ja kiigub, pole kinnihoidmine vajalik. Häid teid pidi kulgedes oli kutsaritel ja konduktoritel tavaks pukis istudes kolmekümne-neljakümne minuti kaupa tukkuda, liikudes samal ajal kiirusega kaheksa kuni kümme miili tunnis. Nägin sageli oma silmaga, kuidas nad seda tegid. See ei kujuta endast mingit ohtu: kui postitõld jõnksu teeb, haarab magav mees õigel ajal toe järele. Need mehed tegid tublisti tööd ega suutnud kogu aeg ärkvel püsida.

Tasapisi jäid selja taha Marysville ja Big Blue ja Little Sandy, siis sõitsime veel miili jagu ja sisenesime Nebraskasse. Veel miil ja me jõudsime Big Sandysse, mis asus St. Josephist saja kaheksakümne miili kaugusel.

Päikese loojudes nägime esimest korda looma, kelle koduks on enam kui kahe tuhande miili jagu preeriat mägede ja kõrbe vahel Kansasest kuni Vaikse ookeanini välja ja keda kutsutakse rohtlajäneseks. Muidu jänes nagu jänes ikka, kuid loom on harilikust jänesest kolmandiku võrra kuni kaks korda suurem, ta jalad on ülejäänud kehaproportsiooni arvestades pikemad ning tal on kõige jaburamad kõrvad, mis iganes ühele loomale antud, eesel välja arvatud.

Kui loom oma pattude üle mõtteid mõlgutades tagajalgadel kükitab, on hajevil või ei taju ohtu, on ta uhked kõrvad silmatorkavalt kikkis, aga tema poolsurnuks ehmatamiseks piisab pelgast oksarao praksatusest: ta kallutab kõrvad tahapoole ja pistab punuma. Siis näeb vaataja järgmise minuti jooksul üksnes madalate pujupuhmaste vahel silkava halli kogu väljasirutatud koibi; ta pea on püsti, pilk otse ette suunatud ja kõrvad kergelt tahapoole kaldu, nagu oleks talle pähe heisatud puri, mis ei lase meil hetkekski looma asukohta silmist kaotada. Aeg-ajalt sooritab ta oma pikkadel koibadel võimsa hüppe, kerkides hetkeks kängus pujupuhmaste kohale, sööstes seejärel edasi spurdiga, mis isegi hobuses kadedust tekitaks. Viimaks aeglustab ta jooksu, see läheb üle pikkadeks graatsilisteks volksatusteks ning üsna pea kaob ta salapärasel moel silmist. Ta on end pujupuhma taha kerra tõmmanud, istub seal, kuulatab ja väriseb, kuni olete temast vaid paari meetri kaugusel, siis putkab jälle minema. Selleks et näha, kuidas loom joostes kõik mängu paneb – ja joosta ta oskab –, tuleb tema pihta tulistada. Nüüd on ta tõeliselt hirmul, surub pikad kõrvad vastu selga, sirutab iga hüppega keha vilajalt välja ja läbib vaevata ja võluva ükskõiksusega miile.

Meie seltskond sundis selle isendi minema põrkama, nagu konduktor väljendus. Asjur andis looma pihta oma Coldist tuld, seejärel sülitasin mina oma relvast tema suunas laraka ning samal hetkel kärgatas kõrvulukustavalt vana Allen, ja ma ei liialda, kui ütlen, et jänes pidi närvivapustuse saama! Ta tõmbas kõrvad lidusse, ajas saba püsti ja põrutas San Francisco suunas minema tempos, mida saab kirjeldada üksnes välgukiirusena, ning kadus silmist! Kuulsime veel kaua pärast seda, kuidas õhk ta jooksust vihises.

Ma ei mäleta, kus me pujusid esimest korda märkasime, aga kui ma selle taime juba jutuks võtsin, tasuks seda ka kirjeldada.

Seda pole raske teha, sest kui lugeja võtab endale ette kujutada väikeseks, umbes poole meetri kõrguseks põõsaks kahanenud väändunud auväärset kareda koorega tammepuud, selle lehestikku ja kõverdunud oksi, on ta silme ette mananud pildi pujust. Olen mägedes veedetud raugetel pärastlõunatel sageli maapinnale pikali heitnud, näo pujuvõssa surunud ja lõbustanud end mõttega sellest, et lehtede vahel sebivad putukad on liliputtidest linnud ning tüve ümber askeldavad sipelgad tibatilluke kari ning mina ise mõni volask hiiglaste maalt Brobdingnagist, kes ootab parajat hetke mõne liliputi kinninabimiseks ja nahkapanekuks.

Puju on miniatuursete metsade võimas valitseja. Selle lehestik on hallikasroheline ja sulab ühte kõrbe ja mägede tooniga. Lõhn meenutab koirohu oma ja sellest valmistatud tee maitse sarnanebki kõigile poistele tuttava koirohutee omaga. Puju on iseäranis vintske taim ning kasvab liivapinnases ja lagedate kaljude vahel, kus mitte ükski teine taimemaailma esindaja, kui mõned kõrrelised välja arvata, isegi ei ürita kasvama hakata. [Nimetatud kõrrelised kasvavad Nevada ja sellega piirnevate maa-alade kõledatel mäekülgedel ja on sageli isegi südatalvel, kui tugev tuul kuiva lume minema kannab ja rohi lagedale tuleb, suurepäraseks loomasöödaks; oma kõledast kasvukohast hoolimata on kõrrelised karjaajajate sõnul veiste ja hobuste jaoks teistest taimedest oluliselt parem ja toitvam sööt.] Pujupõõsaste vahemaa on reeglina meeter-paar, neid leidub kõigis Metsiku Lääne mägedes ja kõrbetes kuni California piirideni välja. Kõrbes ei kasva sadade miilide kaupa ainsatki puud – tavalises kõrbes puudub igasugune taimestik, välja arvatud puju ja selle nõbu Forsellesia, mis on pujuga sedavõrd sarnane, et neil on raske vahet teha. Ilma sõbraliku pujuta oleks kõrbes lõkke tegemine ja sooja toidu valmistamine ilmvõimatu. Selle tüve võib jämeduselt kõrvutada poisikese käerandmega (vahel venitab see ka täismehe käsivarreni välja) ning kõverad oksad on poole peenemad – kõik puha tugev, kvaliteetne ja hea tammepuitu meenutav materjal.

Reisiseltskonna laagrisse jäämisel tuleb esimese asjana asuda pujusid lõikuma ja üsna pea on kasutamiseks valmis külluslik kuhi. Seejärel kaevatakse umbes ühe jala laiune, kahe jala sügavune ja kahe jala pikkune auk ning selles põletatakse peeneks raiutud puju, kuni auk on servani hõõguvaid süsi täis. Siis on aeg toitu valmistada ja kuna suitsu pole, toimub see vandesõnu lendu laskmata. Selline lõke püsib elus terve öö ja vajab vaid vähest kütte lisamist; see on suurepärane laagrilõke, mille ümber juttu vesta ja mille soojuses isegi kõige võimatumad heietused kõlavad igati usutavalt, õpetlikult ja otsata meelelahutuslikult.

Puju on väärt küttematerjal, kuid söödava taimena täielik läbikukkumine. Selle maitset peavad talutavaks üksnes eesel ja tema sohilaps muul. Aga nende väited taime toiteväärtuse kohta on väärtusetud, kuna need loomad on valmis sööma männikoort, antratsiitsütt, saepuru, seatinast torusid, vanu pudeleid ja üldse kõike, mis käepärast on, lonkides pärast seda minema, näol tänulik ilme, nagu oleksid nad just õhtusöögiks austreid pruukinud. Muulad, eeslid ja kaamelid pistavad isukalt kõike, mis leevendab näljanäpistust, ehkki ei paku seejuures mingitki rahuldust.

Süürias Jordani jõe ülemjooksul võttis üks kaamel telkide ülespaneku ajal enda hoolde mu ülekuue ning silmitses seda kriitilise pilgu ja sellise huviga, nagu oleks tal kavas endalegi selline õmmelda lasta; ja siis, olles sellele kui hilbule oma hinnangu andnud, huvitus sellest kui toidupalast. Ta pani ühe jala kuuele ning kergitas hammastega varrukat, seda mäludes ja mäludes, nii et see tasapisi kadus, ise samal ajal otsekui usulises ekstaasis silmi avades ja sulgedes, nagu poleks ta oma elus midagi sellest ülekuuest paremat mekkida saanud. Seejärel matsutas ta paar korda mokki ja küünitas teise varruka järele. Järgmiseks proovis ta sametkraed ning naeratas sedavõrd rahulolevalt, et kohe sai selgeks: see ülekuue detail oli teistest oluliselt peenemate maitseomadustega. Järgmisena läksid koos peotäie tongide, köhakommide ja Konstantinoopolist pärit viigimarjapastaga sama teed kuuehõlmad. Ja siis pudenesid põuetaskust välja mu ajalehele mõeldud materjalid ning loom ei jätnud juhust kasutamata ja käsitsi kirjutatud lehti maitsmata. Aga seda tehes sattus ta ohtlikku olukorda. Need dokumendid sisaldasid tema maole üpris raskesti seeditavaid tarkuseteri ning aeg-ajalt jõudis kaameli lõugade vahele mõni nali, mis ta hambad lõgisema pani; asi muutus üha kardetavamaks, kuid loom tugevdas lootusrikkalt ja vapralt oma haaret, kuni komistas viimaks seisukohtade otsa, mida isegi kaamel karistamatult alla neelata ei suuda. Ta hakkas kõõksuma ja õhku ahmima, ta silmad läksid punni, esijalad vajusid laiali ning umbes veerand minutit hiljem prantsatas ta maapinnale, kange nagu pulk, ja suri kirjeldamatult piinarikast surma. Astusin ligi ja tirisin käsikirja ta suust välja ning avastasin, et see tundlik olend oli surnuks lämbunud, manustades üht kõige leebemat ja tagasihoidlikumat arvamusavaldust, mille olen iial usaldava lugejaskonna ette toonud.

Enne teemast kõrvale kaldumist pidin veel ütlema, et vahel tuleb ette ka pooleteise meetri kõrguseid ja kasvule vastava võra ja lehestikuga pujutaimi, ent tavapärane kõrgus jääb siiski kuuekümne-seitsmekümne sentimeetri kanti.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles