Keset ööd puhkeb linna eri piirkondades kolm tulekahjut. Miks valis süütaja just need ohvrid?

Foto: Shutterstock

M. J. Arlidge'i uurija Helen Grace'i juhtumite sarjas on ilmunud neljas raamat «Valevorst, valevorst».

Southampton on paanikas, kui keset ööd puhkeb linna eri piirkondades ootamatult kolm tulekahjut. Sama kordub järgmisel ööl: kolm katastroofilist tulekahjut erinevates linnaosades, põrgulik kuumus, hävinud perekonnad, hirm, surm… Süütaja on halastamatu, ta on kõik detailselt läbi mõelnud.

Uurija Helen Grace seisab silmitsi mitme väljakutsega: kui süütaja terroriseerib linna ja külvab paanikat, peab tema lisaks oma uuele ülemusele tegelema ka sõjaka ajakirjanikuga, kes on otsustanud ta karjääri hävitada.

Miks valis süütaja just need ohvrid? Mida ta teeb järgmisena? Kas Helen ja tema väsimatu meeskond suudavad õigel ajal uusi tulekahjusid ära hoida ja süütuid elusid päästa?

Loe raamatust katkendit!

***

M. J. Arlidge, «Valevorst, valevorst». Foto: Shutterstock

Luke ronis lahtisest aknast välja kitsale aknalauale. Ta ajas end pea kohal olevast plastist vihmaveerennist kinni hoides vähehaaval sirgu. Renn kriuksus kurjakuulutavalt, ähvardades iga hetk küljest tulla, aga Luke ei saanud sellest ka lahti lasta. Pea käis ringi, hingata oli raske ja ta kartis kohutavalt.

Teda tabas jäine tuuleiil, pannes õhukese puuvillase pidžaama laperdama nagu hullunud tuulelohe. Jalad olid juba tundetuks muutunud – kareda kivi külmus tungis ihusse – ja kuueteistaastane nooruk teadis, et peab kiiresti tegutsema, kui tahab ellu jääda.

Ta nihkus vähehaaval edasi, kiigates üle aknalaua serva. Autod ja inimesed all tundusid nii väikesed – kõva halastamatu sillutis oli kaugel. Ta oli lapsest saadik kõrgust peljanud ja siit, ülemiselt korruselt alla vaadates oli esimene mõte tagasi tõmbuda. Tuppa tagasi minna. Aga ta jäi paigale. Ta ei suutnud uskuda, mida teha kavatseb, aga tal polnud valikut, nii et ta lasi käe lahti, sättis varbad üle aknalaua ääre ja valmistus hüppama. Ta loendas mõttes. Kolm, kaks, üks ...

Järsku julgus kadus ja ta taganes aknalaual. Selg tabas valusasti metallist aknaraami ja hetke seisis ta seal, silmad kinni, et end tabanud paanikat tõrjuda. Kui ta hüppab, siis ta sureb. Mingi muu väljapääs pidi ju ometi ka olema? Midagi muud, mida ta teha saaks? Luke pöördus taas akna poole ja vaatas uuesti majas möllavat õudust.

Tema ärklikorruse tuba oli leekides. Kõik oli käinud nii kiiresti, et ta ei suutnud endiselt seda mõista. Ta oli läinud magama tavapärasel ajal, aga ärganud varsti pärast uinumist suitsuandurite alarmi peale. Oli voodist välja koperdanud, ise unine ja segaduses, vehkides näo ees kätega, üritades suitsu toas laiali ajada. Ta oli suutnud ukse juurde pääseda, aga juba enne, kui ta sinna jõudis, oli aru saanud, et selleks on liiga hilja. Kitsas trepp, mis tõi tema magamistoa juurde, oli lausleekides, ja leegid paiskusid ka lahtisest uksest sisse.

Värisev teismeline nägi, kuidas kogu tema elu leekides hävib. Tema õpikud, jalgpallivarustus, kunstitööd, armastatud Southamptoni jalgpalliklubi plakatid – kõik langes tuleroaks. Iga sekundiga temperatuur ainult tõusis, kuum suits ja gaasid kogunesid kurjakuulutava pilvena lae alla.

Luke tõmbas akna kinni ja temperatuur langes korraks. Ta teadis siiski, et see ei kesta pikalt. Kui toas temperatuur liiga kõrgele tõuseb, lendavad klaasid puruks ja viivad teda endaga kaasa. Valikut ei olnud. Ta peab olema vapper, nii pöördus ta taas ja hüppas ema nime karjudes alla.

*

Oli peaaegu kesköö ja surnuaed oli inimtühi, välja arvatud üksildane kogu, kes kõndis hauakivide vahel. Lihtsad ristid oli kõrvuti uhkete suguvõsa hauakambritega, millest paljud olid kaunistatud skulptuuride ja nikerdustega. Kulunud keerubid ja halastuse inglid tundusid kuuvalgel elutud ja kurjakuulutavad ning Helen Grace kiirustas neist mööda, tõmmates salli tihedamini enda ümber. Sall oli kolleeg Charlie Brooksi jõulukingitus ja see oli sellisel ööl nagu õnnistus, kui pimedus kattis künka otsas olevat kalmistut ja temperatuur oli veelgi langenud.

Härmatis levis vähehaaval ja Heleni jalad tekitasid rohul vaikset krabinat, kui ta teerajalt lahkus ja surnuaia kaugema nurga poole suundus. Varsti seisis ta lihtsa hauakivi ees, millel polnud ei nime ega kuupäevi, ainult lause: «Alati mu mõtetes.» Rohkem hauakivil midagi kirjas polnud – ei mingeid vihjeid kadunukese isiku, vanuse ega soo kohta. Helenile meeldis nii – see pidi nii olema –, kuna see oli tema õe Marianne’i viimne puhkepaik.

Paljude kurjategijate surnukehadele ei tule keegi järele. Teised tuhastatakse kiiresti ja nende tuhk visatakse tuulde katses nende olemasolu jäljed kustutada. Osad maetakse anonüümsesse vanglasurnuaeda, aga Helen ei kavatsenud lasta õega nii juhtuda. Ta tundis end Marianne’i surmas süüdlasena ja oli otsustanud õde mitte hüljata.

Nüüd lihtsat hauda vaadates tundis Helen süümepiinade teravat torget. Marianne’i anonüümne hauakiri mõjus talle iga kord raskelt – ta tundis, et Marianne osutab süüdistavalt näpuga tema peale, hurjutades, et Helen häbeneb oma lihast õde. See polnud tõsi – Helen armastas Marianne’i kõigest hoolimata –, aga tema õe kuriteod olid säärased, et ta oli tulnud matta ilma igasuguse matusetalituseta, vältimaks ajakirjanike liigset huvi ja ohvrite lähedaste õigustatud viha. Anonüümsus tähendas kaitset – ei olnud teada, mida inimesed teha võivad, kui saavad teada, kuhu see sarimõrvar viimaks maetud sai.

Helen viibis ainukesena õe muldasängitamisel ja oli ka tema ainuke leinaja. Marianne’i poeg oli endiselt kadunud ja kuna mitte keegi teine haua olemasolust midagi ei teadnud, oli Heleni kohuseks see korras hoida ja õe mälestust austada. Ta käis siin kord-paar nädalas – kui tema vahetused ja tihe töögraafik seda võimaldasid –, aga alati keset ööd, kui mitte keegi teda jälitada ega üllatada ei saanud. See oli privaatne valus kohustus ja Helen ei vajanud publikut.

Ta vahetas lilled vaasis välja, kummardus ja suudles Marianne’i hauakivi. End sirgu ajades ütles ta mõned hellad sõnad, pöördus ja lahkus kiiruga. Ta oli tahtnud siia tulla – ta ei vältinud kunagi kohustusi –, aga tuul oli täna öösel jäine ja kui ta liiga kauaks jääb, võib ta külmetuda. Helen vihkas haige olemist – tema elutempo ei jätnud selleks nagunii aega – ja mõte oma korteris mõnusalt diivanil istumisest tundus järsku vägagi ahvatlev. Ta tõttas mööda teerada edasi, hüppas üle lukus metallvärava ja jõudis tagasi parklasse, mis oli tühi ja rõõmutu, välja arvatud tema Kawasaki.

Kui Helen tsikli juurde jõudis, peatus ta vaadet nautima. Abbey Hilli otsast oli näha kogu Southampton ja see tegi alati tuju paremaks, eriti öösel, kui linna tuled vilkusid ja särasid, täis lubadust ja intriige.

Aga mitte täna öösel. Helen silmitses linna, mis oli nii kaua tema koduks olnud, ja ahmis õhku. Nii kõrgelt nägi ta mitte ühte või kahte, vaid koguni kolme suurt põlengut, metsikud oranžid tulekeeled taeva poole sirutumas.

Southampton põles.