«Diagnoos oli lihtne, ent ravi tundus šokeeriva ja mõeldamatuna»

Foto: Shutterstock

Uhke vana maja, mida ümbritseb elegantse purskkaevuga hunnitu roosiaed, näeb välja uskumatult kaunis. Aga kas see imeline paik võib olla veidrate surmajuhtumite jada ühendav lüli? Nii küsib Betty Rowlands oma Sukey Reynoldsi juhtumite sarja uues raamatus «Surm Burwelli talus».

Sukey Reynolds teeb politsei jaoks ülesvõtteid Burwelli talus, kus on aset leidnud murdvargus. Teda tõmbab nagu magnetiga salapärase maja ja selle kauni ümbruse poole. Burwelli talus ei kasvatata vilja ega kariloomi, see on paik, mille omanike sõnul avaldab see külastajate hingele erakordselt tervendavat ja turgutavat mõju.

Aga enne, kui Sukey asjasse süveneda jõuab, kutsutakse ta järgmisse sissemurdmispaika: majja, kus elab noor lesk, kelle abikaasa veetis liigagi tihti aega Burwelli talus. Sukey hakkab huvi tundma, kas täiuslikult hooldatud muruplatside taha midagi kurjakuulutavat ei varjata.

Kui ta politseinikest kolleegid keelduvad ta kahtlustesse tõsiselt suhtumast, otsustab Sukey ise asja uurima hakata. Kes on selles roosiaias okkaks? Kas kaunis vastuvõtusekretär, saladusi varjav aednik või siis oma järgijates ülimat pühendumist tekitav koha vaimne juht?

Loe raamatust katkendit!

***

Betty Rowlands, «Surm Burwelli talus». Foto: Raamat

See oli olnud kaunis ja vabastav kogemus, mis tekitas tunde, nagu oleks paradiisiväravad tema jaoks valla löödud. «Pildituks võttev» – just nii oleks Jennifer seda kirjeldanud, ja ta oligi seda tegelikult teinud, meeldivat üllatust tulvil toonil, ehkki mõistagi ei olnud mehel mingil juhul võimalik selgitada, kuidas see üks ja ainus ebakõla nende muus osas ideaalses suhtes oli viimaks lahenduse leidnud. Sedalaadi väljend poleks teise põlvkonda kuuluvale Oliverile tavaliselt pähegi tulnud, kuid see paistis igatahes sobiliku kokkuvõttena joovastusele ja rahuldusele, mis meest neil õndsatel hetkedel valdas – hetkedel, mis järgnevatel paradiislikel nädalatel täiesti uskumatul kombel ikka ja jälle kordusid. Pärast pikki ja vaevalisi kuid täis pettumusi ja nördimust tundus, nagu oleks ta viimaks vabastatud eluaegsena tunduva karistuse kandmisest vanglas, mis pakkus igakülgset mugavust ja luksust, kui üks oluline asi välja arvata.

Jennifer oli olnud hoolimata nende kohal kõuepilvedena rippunud korduvatele ebaõnnestumistele nii kannatlik, nii mõistev. See oli olnud allakäiguspiraal, ilma silmanähtava lootuseta olukorra paranemisele. Mees oli liiga häbelik, et probleemi tohtriga arutada, ja kui Jennifer talle brošüüri näitas, oli ta asjasse pehmelt öeldes skeptiliselt suhtunud. Ta oli ju ikkagi tõsine tegija, heal järjel firma omanik, kellest nii töökaaslased kui ka konkurendid ärimeele, vaistu ja terase otsustusvõime tõttu kõrgelt lugu pidasid. Ettepanek maksta korralikku raha selle eest, et koos kamba nukrate hingedega lihtsalt istuda ja kuulata mingit mõttetut jama, nagu mees oletas, oli tema ärivaistuga täielikus vastuolus. Ta oli üksnes Jenniferi pärast andnud nõusoleku osaleda, kuid oma suureks üllatuseks tajus ta pärast esimest kahte või kolme seanssi teatavat muutust oma isikuomaduste ja seisukohtade osas. Mõningane enesekindluse puudumine, mida tal oli küll varjata õnnestunud, kuid millest ta kunagi täielikult vabanenud ei olnud, hakkas tasapisi hajuma ja ta kulutas pärast tähtsate otsuste langetamist vähem aega endalt küsides, kas ta oli ikka õigesti käitunud. Ta tundis, kuidas nihkub tasapisi lähemale oma tõelisele eesmärgile, kuid hoolimata teatud edusammudest jäi täiuslikkus, mille poole nad Jenniferiga püüdlesid, talle ikka veel kättesaamatuks. Ja niisiis võttis ta julguse kokku ja tunnistas erakonsultatsiooni ajal oma probleemi.

Diagnoos oli lihtne, ent ravi tundus hetkel, mil seda esimest korda mainiti, šokeeriva ja mõeldamatuna. Ta vaidles vastu, väites, et Jenniferis tekitaks see õudust ja tema ise ei suudaks enam iialgi naisele silma vaadata, kuid talle tuletati leebelt meelde, et see kõik on naise õnne nimel ja et just naise ettepanekul oli ta otsustanud abi otsida. Nii lasigi mees end ära rääkida. Pealegi ei pidanud Jennifer sellest kunagi teada saama. Ja see oli olnud nii imeliselt ja erakordselt edukas, et ta polnud seda sekundikski kahetsenud.

Kuni praeguseni.