Piret Jaaks ja Lumimari tegid uue raamatu, mis aitab lastel hirme seljatada
7. veebruar 2024, 16:44
/nginx/o/2024/02/07/15873046t1ha78e.jpg)
Kirjastusel Pegasus ilmus Piret Jaaksi uus lasteraamat «Öölaps», mis jutustab kõige pisematele sellest, kuidas pimedusehirmust üle saada. Illustratsioonid on teinud kunstnik Lumimari.
Autor Piret Jaaks ütles, et lähenes lasteraamatule ebatavalise loomemeetodiga. «Kuna olen teatri taustaga, kus toimub väga palju koostööprojekte, siis otsustasin, et seekord ei mõtle ideed üksi välja, vaid saime kunstnik Lumimariga kokku ja arutasime, mis teemad meid mõlemaid innustaksid. Leidsime, et laste seas on palju hirme, näiteks hirm pimeduse vastu, vanade keskkondade ja esemete vastu ning muidugi putukate vastu. Otsustasime, et uus raamat «Öölaps» peab aitama neid hirme seljatada.»
Lisaks vahvale jutule ja lummavatele illustratsioonidele leiab raamatust veel mitmeid ööga seotud väljendeid ja tegelasi. Nii saavad lapsed näiteks teada, mis on ööviiul ja kes on ööjooksikud.
Raamatu toimetas Tiina Randus ja selle väljaandmist on toetas Eesti Kultuurkapital.
***
Katkend Piret Jaaksi ja Lumimari raamatust «Öölaps»
Ma ütlen küll, et mina pimedust ei karda, aga päriselt kardan väga.
Kohe väga-väga.
Pimeduses ei ole ju midagi.
Seepärast on see kõige jubedam asi maailmas.
Kuid minu emme ei pelga pimedust üldse.
Talle lausa meeldib öösel üleval olla.
Sest ta käib öövalves tööl.
«Ma vaatan öö läbi, mis pimeduses peidus on,» ütleb ta.
Mina ei taha üldse teada, mis pimeduses peidus on.
Ega valvata pimedust.
Sest milleks valvata seda, kus midagi ei ole?
Minu emme saab sellest aru küll.
Seepärast viib ta mu siis, kui ta öövalves on,
hoopis vanamemme juurde ööbima.
Vanamemm on väga tore, kuid tema maja on väga vana ja liiga pime.
Seal on vanad raamatud vanas hämaras kapis.
Vana villane tekk kulunud tumeda diivani peal.
Vana mullavärvi põrand ja suur must ahi, kus tuul ulub.
Isegi vanamemme koer – Motsa – on väga vana.
Vanamemm istub vana krägiseva köögilaua taha
ja palub ka minul vanal krigiseval toolil istet võtta.
Ta küsib, kas ma kommi tahan.
Komm on igav lutsukomm, krabiseva paberi sees.
Mina ei taha ja raputan pead.
Siis küsib vanamemm, kas ma kakaod tahan.
Kakaod ma armastan üle kõige maailmas, kuid praegu ma seda ei taha.
Tahan hoopis emmet ja raputan pead.
Siis küsib vanamemm, kas ma unejuttu tahan.
Unejutud meeldivad mulle üle kõige.
Kohe väga-väga.
/nginx/o/2024/02/07/15873044t1hb8de.jpg)
Lähen voodisse ja vanamemm võtab riiulist ühe vana raamatu.
Ta teeb raamatu lahti ja selle vahel on vana kuivanud lill.
«Vanamemm, miks see lill siin raamatu vahel on?» küsin mina.
Vanamemm vaatab mind kavala näoga ja ütleb:
«Ma arvan, et selle on pannud sinna öölaps.»
«Kes on öölaps?» pärin vanamemmelt.
«Ta tuleb öösel, kui kuuvalgus aknast sisse paistab,» ütleb vanamemm.
«Tuleb öösel,» imestan mina. «Siis ta peab küll väga julge olema.»
«Öölaps on kõige julgem laps maailmas. Sest ta näeb seda, mis pimeduses peidus on,» ütleb vanamemm.
PRAP-PRAP-PRAP
«Vanamemm, keegi on katusel. Kas see ongi öölaps?» küsin ma.
«See on vihm, mis krabistab,» vastab vanamemm.
PATS-PATS-PATS
«Vanamemm, ma kuulen samme, kas see ongi öölaps?»
«See on ju Motsa, kes sind valvab.»
Siis kustutab vanamemm öölambi ära.
«Muidu ei saa öölaps tulla,» ütleb ta ja jätab mu üksi.
Nüüd on pimedus veelgi pimedam.
Motsa ei suuda samuti uinuda, sest ta saba teeb:
POTS-POTS-POTS.
Vihm krabistab.
Katusel klobiseb.
Ja keegi sumiseb.
APPI! PUTUKAD!
«Öö on pime ja pimeduses pole midagi,» ütlen ma endale.
Tõmban teki ninani ja panen silmad kinni.
Ühtäkki läheb kõik valgeks.