Lugu Rotinäost – vaesest Eesti tüdrukust, kes juhuse tahtel oma kutsumuse leiab

Foto: Shutterstock

Marje Ernitsa äsja ilmunud romaan «Koidikute lummuses» on lugu otsimisest – teise inimese otsimisest, elu mõtte otsimisest, oma koha ja kutsumuse otsimisest, armastuse otsimisest. Leidmine polegi alati nii tähtis, sest kui sa otsid, püsib vaim virge ja sa võid veel kaua elada.

Mina ju ei unista. Pole kunagi unistanud. See on nõrkadele, kes ei suuda elus oma tahet teostada. Ma tean, mida ma tahan. Jah. Ma ei pruugi seda saavutada, mida ma tahan, aga teen kõik endast oleneva või … või siis vähemalt usun sellesse, kui saatus vastupidist ei väida.

Ma tahan endale kodu, mille aknad avanevad hommikusse. Tahan ärgata vara ja näha, kuidas päike tõuseb. Tahan armastada ühte inimest, kes mind armastab ja … ja võibolla siis kunagi tahaksin ma endale ka last, kes ei unistaks, vaid oleks ka päriselt minust järgmine. Seda ma tahan, aga unistamine – see on mõttetu aja raiskamine.