Võtab aega, et mõista, kui lahe on üks torisev mamma

Kirjanik Epp Petrone oma Võrumaa kodus. Foto: Madis Veltman

Kirjanik ja kirjastaja Epp Petrone kirjutab enda lasteraamatust «Mamma köök», mis ilmus möödunud aasta detsembris. 

Ikka veel imestan seda, et ma just oma mammast nii tugeva kirjandusliku tegelase olen teinud. Ta on ju tegelikult ka memme prototüüp «Suure inimese tunde» raamatus. Lapsena olin ma hoopis papa-fänn ja ninapidi papaga koos. Mamma oma torinaga oli… ta lihtsalt oli.

Ega ma ju seda ka tea, kuidas tänapäeva lapsed seda mamma tegelaskuju vastu võtavad. Võibolla on selleks vaja aja akumulatsiooni, et mõista, kui lahe on üks torisev mamma, kui ta ütleb: «No ei ole mina elus üttegi süüki retsepti perrä tennü!»

Paar mõtet selle raamatu, õigemini mamma tegelaskuju keelest.

Epp Petrone, «Mamma köök». Foto: Raamat

Tegelikult on minu mamma pärit Varblast Läänemaalt. Tal on laulukõlaline taust: «Laine Laanemaa Läänemaalt». Mina ise olen narmasjuurne, iga suguvõsa ots on Eesti eri otsast ja üks lausa Komimaalt… aga minu elatud aastad Setomaal ja Võromaal panid mind austama seda keelt ja põliskultuuri, mida enda ümber tundsin. Kuigi ma siiani ei kõnele seda keelt vabalt, vähemasti ma õpin seda ja väga austan ka. Terve 2023. aasta olen käinud võro keele tundides, kavatsen jätkata järgmisel aastal. Nii et selles mängumaailmas, perelugude-maailmas, elab mamma kusagil siinses keeleruumis, Eesi kagunurgas. On see siis Põlvamaal, Võromaal, Setomaal, võibolla isegi Mulgimaal või Tartumaal, see polegi nii oluline. Kokkuleppel mu keeleõpetaja Jüvä Sullõviga oleme lahendanud mamma tegelaskuju tsitaadid nii, et on mõista, et mamma kõneleb ise küll kohalikku keelt, aga lastega (latsiga) üritab ta nii-öelda rääki-keelt tarvitada. Eks see kokku üks paras kombinatsioon ole. Nii saavad ka Tallinna lapsed aru. Ja ikkagi kõik lapsed õpivad siit Lõuna-Eesti keelepruugi sõnu ja grammatilist eripära… doseeritult, mitte liiga palju. Nagu Sullõv ütles, oli niimoodi palju keerulisem keelt toimetada: oleks olnud puhas võro keel, olnuks lihtsam.

Aga tegelikult on see vist ka realistlik olukord, paljud Lõuna-Eesti mammad kõnelevadki oma järeltulijatega pingutatult pool-kirjakeelt. Ja ma tõesti soovisin, et lapsed ja vanemad ära ei ehmataks, kui pool raamatu juttu on päris tugevas võro keeles.

Samas hakkan ma ise kogu aeg siinse keelepruugi sees tundma, et oleks ikka rohkem võinud mammat panna maakeelt kõnelema. Lugesin hiljuti need raamatud Rahva Raamatu audiosse (peagi ilmuvad!) ja ausalt öeldes keerasin mammale etteloetavas tekstis rohkem kohalikku vunki mano.

**

Mis saab edasi? Ma juba tegelen uute raamatutega selle sarja raames. «Mamma sõnad» toob lastele mamma keele veel lähemale. Aga mõtlen ka, et mis oleks, kui kirjutaks «Mamma memuaarid», ainult et mis keeles?