E. B. White'i raamatus «Charlotte koob võrku» päästab talutütar Fern väikese igeriku põrsa Wilburi kindlast surmast, ja kui notsu tema hoole all on veidi kosunud, viiakse põrsas teiste koduloomade juurde lauta. Raamat on ehe näide sellest, et imesid sünnib ikka veel ja neisse tasub uskuda. Vaata videot, kus katkendit raamatust loeb Viru Keskuse Rahva Raamatus ette koolitaja ja inspiratsioonikõneleja Anu Tähemaa!
LUGEMISNURGA VIDEO ⟩ Kas head sõbrad aitavad toime tulla ka tõsisemate eluprobleemidega?
Laudaelanikud on oma tegemistega hõivatud ega pane põrsakest tähelegi ning lae all elav ämblik Charlotte võtab Wilburi oma hoole alla. Nende sõprus muutub veelgi tugevamaks, kui selgub tõsiasi, et väikest rõngassaba ootab tavalise sea saatus. Näib, et Wilburit suudab päästa vaid ime…
Ameerika kirjaniku E. B. White’i (1899–1985) 1952. aastal ilmunud ja paljudesse keeltesse tõlgitud lasteraamat pole tänaseni oma populaarsust kaotanud ning ilmub eesti keeles juba kolmandat korda. Lugu on jõudnud mitmel korral ka kinolinale, viimati 2006. aastal.
***
Katkend raamatust «Charlotte koob võrku»
Järgmisel hommikul udutas. Kõik talu ümber oli vesimärg. Rohi nägi välja nagu võluvaip. Sparglipeenar nägi välja nagu hõbedane mets.
Udustel hommikutel oli Charlotte’i võrk tõesti ilus. Ja ka nüüd ehtisid iga peenikest niiti kümned ja kümned tibatillukesed veepiisad. Võrk sätendas valguse käes ja oli otsekui kauni salapärase mustriga õhuke loor. Isegi Lurvy, kellel ilu nägemiseks erilist silma polnud, märkas seale hommikusööki tuues võrku. Ta märkas, kui selgesti see välja paistis, ja ta märkas, kui suur ning hoolikalt tehtud see oli. Aga siis vaatas ta teist korda ja nägi midagi, mis sundis teda ämbrit maha panema. Võrgu keskel oli korralike suurte tähtedega kootud kiri. Seal seisis:
VAHVA NOTSU!
Lurvyl läksid jalad nõrgaks. Ta tõmbas käega üle silmade ja vahtis veel terasemalt Charlotte’i võrku.
«Ma näen viirastust,» pomises ta, vajus põlvili ja luges lühikese palve. Siis aga, unustades täiesti Wilburi hommikusöögi, läks ta maja juurde tagasi ja kutsus härra Zuckermani.
«Ma arvan, et te peaksite seaaediku juurde tulema,» ütles ta.
«Mis lahti?» küsis härra Zuckerman. «Põrsal on midagi häda või?»
«E-ei, mitte just seda,» ütles Lurvy. «Eks tulge ja vaadake ise.»
Mõlemad mehed läksid vaikides Wilburi aediku juurde. Lurvy näitas käega ämblikuvõrgule. «Kas te näete sedasama mida minagi?» küsis ta.
Zuckerman vahtis tükk aega võrgukirja. Siis pomises ta endamisi: «Vahva notsu!» Siis vaatas Lurvyle otsa. Ja siis hakkasid nad mõlemad värisema. Charlotte, kes oli öise vaevanägemise järel üsna unine, muigas mehi nähes. Wilbur tuli ja jäi täpselt võrgu alla seisma.
«Vahva notsu!» pomises Lurvy poolihääli.
«Vahva notsu!» sosistas härra Zuckerman. Tükk aega vahtisid nad üksisilmi Wilburit. Siis vahtisid Charlotte’it.
«Sa ei arva ometi, et see ämblik …» alustas härra Zuckerman, samas aga raputas pead ning jättis lause lõpetamata. Ta keeras selja ja läks surmtõsiselt majja tagasi. «Edith, midagi imelikku on juhtunud,» ütles ta oma naisele hädise häälega. Ta läks köögist elutuppa ja istus toolile ning proua Zuckerman järgnes talle.
«Ma pean sulle midagi rääkima, Edith,» ütles härra Zuckerman. «Võta parem istet.»
Proua Zuckerman vajus tugitooli. Ta oli näost valge ja kohkunud.
«Tead, Edith,» ütles härra Zuckerman, püüdes oma häält valitseda, «kõige parem on vist sulle kohe ära öelda, et meie kesik ei ole üldsegi mitte tavaline siga.»
Ilme proua Zuckermani näol väljendas täielikku hämmeldust. «Homer Zuckerman,» ütles naine, «mida, taevas hoidku, sa räägid?»
«Asi on väga tõsine, Edith,» vastas härra Zuckerman. «Meil on täiesti erakordne siga.»
«Mis selle sea juures siis nii iseäralikku on?» küsis proua Zuckerman, kes hakkas oma jahmatusest üle saama.
«Ma ei tea veel õieti,» vastas härra Zuckerman. «Aga meile on antud märk, Edith, salapärane ilmutus. Meie talus on sündinud ime. Seal all-lauda ukseavas, otse seasulu kohal, ripub suur ämblikuvõrk, ja kui Lurvy täna hommikul seale süüa viis, torkas see võrk talle kohe silma, sest väljas on udune ja sa tead isegi, kui hästi ämblikuvõrk uduse ilmaga näha on. Ja otse keset seda võrku oli kaks sõna – VAHVA NOTSU. Need sõnad olid võrgu sisse kootud – tegelikult osa võrgust, Edith. Ma tean, sest ma käisin vaatamas ja nägin oma silmaga. Seal seisab sõna-sõnalt VAHVA NOTSU, nii selgesti kui üldse olla saab. Selles pole vähimatki kahtlust. Siin maa peal, meie endi talus on ime sündinud, meile on märk antud. Meie kesik ei ole tavaline siga.»
«Nonoh,» ütles proua Zuckerman, «minu meelest paned sa väheke mööda. Kui meil midagi erakordset on, siis on see ennemini ä m b l i k.»
«Ei-ei,» ütles Zuckerman. «Erakordne on just siga. See, mis seal võrgus seisab, käib sea kohta.»
«Võib ju olla,» ütles proua Zuckerman. «Aga ikkagi huvitab mind esmajoones see ämblik.»
«See on harilik hall ämblik,» ütles Zuckerman.
Nad tõusid ja läksid üheskoos Wilburi aia juurde. «Näed nüüd isegi, Edith. Täiesti harilik hall ämblik.»
Wilburile meeldis nii rohke tähelepanu osaliseks saada. Lurvy seisis endiselt sealsamas ja nüüd tulid ka veel mõlemad Zuckermanid. Kolmekesi seisid nad seal ligi tunni Wilburit vahtides ja kahte võrku kootud sõna ikka ja jälle üle lugedes.
Charlotte’il oli hea meel, et tema trikk nii suurt mõju avaldas. Koibagi liigutamata istus ta ja kuulas, mida inimesed räägivad. Kui üks väike kärbes just sõna NOTSU all võrku takerdus, laskus Charlotte kiiresti alla, sidus kärbse kinni ja viis minema.
Mõne aja pärast tõusis udu üles. Võrk kuivas ära ja sõnad ei paistnud enam nii selgesti välja. Zuckermanid ja Lurvy läksid majja tagasi. Enne seasulu juurest lahkumist silmitses härra Zuckerman Wilburit veel kord pika pilguga.
«Teate,» ütles ta tähtsa häälega, «ma olen kogu aeg mõelnud, et sellest meie põrsast tuleb üks eriliselt hea siga. Tal on tugev kont. Nii tugev kont, kui ühelt sealt üldse tahta võib. Oled sa tähele pannud, Lurvy, kui ilus ümar turi tal on?»
«Miks ei, miks ei ole,» vastas Lurvy. «Ma olen seda algusest peale tähele pannud. Täisvärk siga.»
«Pikk kere, ja ilus sile kah,» ütles Zuckerman.
«Justament,» nõustus Lurvy. «Nii sile, kui üks siga üldse olla saab. Vahva notsu!»