Sinijärv soovitab krimkat: veider Rootsi ei ole veel omadega otsas!

Kirjanik Karin Smirnoff. Foto: Janerik Henriksson

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Karin Smirnoffi krimiromaani «Merikotka karje», mis jätkab Stieg Larssoni «Millenniumi» sarja pärandit.

Need järjed, need järjed… ei saa nondega päriselt järje peale. Ega peagi. Huvitav ikkagi, kuidas mõned raamatud ühes-teises ajahetkes ülemaailmselt rokivad ja terve hulga tekstide läbimüügi käimatõmbajaiks hakkavad. Mäletame veel (kas mäletame?) Dan Browni. Õigel ajal õige tekst õigetele inimestele, kui davincikodeerimisest kõnelda. Mida raamat edasi, seda igavam. Ent suur jälg põnevusmüüvikute maailma. Ja kui palju sarnasi järgnes ta tuules. Et enne etemaidki oli, ei mäleta keegi. Omaette vandenõuteooria? Miks mitte. Tehtagu uus või makstagu kinni. Või mindagu kõneldagu Robert Ludlumi ja Tom Clancy vaimudega…

Karin Smirnoff, «Merikotka karje». Foto: Raamat

Stieg Larssoniga oli sama lugu. Takkajärele vaadates ei saa üldse aru, millest täpsemalt see ülemaailmne fenomen algas, kasvas ja õilmitses. Päris tobe tundub ausalt öeldes. Ju oli jällegi õige hetk ja õige lugu. Ent. Head kirjanikku ei saa alahinnata. Olid nood lood lollid kui iganes, põnevikupauerit jagus ja inimesed kleepusid sõnade manu. Mis on hea. No ja siis suri autor ära (lift oli katki, seitse korrust trepist, süda ütles üles). Mis oli halb. Hakati tegema järgesid – mis oli mõistetav – ning läkski ja lähebki nii ja naa. Tuli paar tehniliselt okeid, ent mitteköitvat järge David Lagercrantzilt. Karin Smirnoff jätkab. Paremini, algupärasemalt.

Muidugi on alles kogu see hämarajura, mis Larssoni loodud Rootsile oma vastiku võlu annab – ilge kamm kõigil, pahad rikkad, jubedad pervod, hirmsad firmad, võimas loodus, imelikud inimesed. On jah tüütu, ent Smirnoff on ambivalentsem, vähemalt natuke. Hoiab Stieg Larssoni vaimu elus. Näha on, et juttu jätkub kauemaks, kõiki traadiotsi kokku ei väänata, krutitakse huvi. Toode on toode. Eeldab järjeloo järjelugu. Pole kahtlust, et lugu tuleb, kuna kirjutamise oskust jagub, kõik pahad ei saanud kinni püütud ja igast jura saab veel tehniliselt keevitada nii, et vähe ei ole.

Tarbijana muigan mõnuga. See veider Rootsi ei ole veel otsas omadega. Võib-olla Astrid Lindgreni oma tõepoolest on, millest oleks terake kahju. Kuigi Pipi ja Tommy ja Annika ja Lasse ja Bosse ja kes nad seal kõik olid… nad oleksid ägeduslikud vanainimesed praegu. Ju on noist ka kirjutet, ent mitte teab mis hästi. Onu Einar, liiakasuvõtja Gren ja vanem vend Klas on igatahes surnud juba. Tempel mällu igaveseks.

Ja õige kaa – kirjaniku surm ei pea tähendama raamatute ilmumise igavest katkemist, loodud maailma otsasaamist. Lindgreni autoriõigused kehtivad veel pool sajandit, Tammsaare on vaba. Näis, kas tuleb kunagi keegi, kes veenvalt suudab näidata, et «Tõde ja õigus» ei lõppenud oma senise lõpuga, et võib otsapidi tulevikkugi ulatuda… Minu vanaema perenimi oli sündides Paas, sünniaasta 1902… Äkki Andres käis Kambjas pahandust tegemas? Vallaslapsed, vallasteosed… Hakkab looma!