Rongireis Moskvast Mongooliasse, seltsiks ropp õnneotsija

Kaader filmist «Kupee nr 6» (2021). Foto: Capital Pictures/PLF/Scanpix

Rosa Liksomi «Kupee nr 6» räägib soome tüdruku rongisõidust läbi Siberi nõukaaja lõpus - mida ta aknast näeb, kuidas kupeekaaslane reisi mõjutab, ning miks ta üldse seal on, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.

1986? Moskva - Ulaanbaatar. Rongireisil läbi Siberi jagab soomlanna kupeed lärmaka ja viinalembese venelasega, kel nimeks Vadim. Neljakümnendates mees on ühtlasi nii ülisõbralik kui ka hirmutav ja tüdruk vahetaks hea meelega vagunit, kuid see ei õnnestu. Aknast vilksatavad kordamisi avar tühjus ja Siberi suurlinnad, kuni viimaks Nõukogude Liit selja taha jääb.

Rosa Liksom, «Kupee nr 6». Foto: Raamat

Esmalt tundusid Rosa Liksomi «Väil» ja «Kupee nr 6» sarnased - peategelaseks Soome neiu, teemaks rändamine. Kui esimene oli viie tärni lugemine, siis teises pidin pettuma, sest rongis loksumine ei olnud samavõrd kaasahaarav kui lehmadega üle riigipiiri põgenemine.

Lugu ise jäi arusaamatuks. Soomlanna mõjus hästi ilmetuna ja ei jätnud mulle mingit muljet, kuigi lisaks tema rongisõidule saab vilksamisi aimu tüdruku enda elust, kus leidub üllatavaid paljastusi, ja sellest, miks ta üldse Venemaal on või selle sõidu ette võtab. Tema kupeekaaslane, kes mõnuga näiteks naiste peksmisest rääkis, tekitas aga ebamugavust oma ropu suu ja iharate ettepanekutega. Oleksin peategelase nahas ilmselt esimeses peatuses maha läinud, et mitte temaga kitsukeses ruumis lõksus olla. Ma ei saanud aru, miks oli naine valmis koos ebameeldiva kupeekaaslasega Siberit või Mongooliat avastama.

Enne lugemist olin üsna põnevil, sest Trans-Siberi raudtee on mul aastaid mõtteis mõlkunud. Tahaks seda avarust oma nahal kogeda. Kõige rohkem meeldisidki mulle raamatus kirjeldused, aknast avanevad vaated, linnade võrdlused, päevade pikkused peatused. Eriti nautisin lõike, mis kaasnesid iga lahkumisega ning kirjeldasid seda, mis jääb maha. Neist jäi meelde, kuidas iga linn lõppes sellega, et keset põldu oli üksik kõrge korterelamu. Igatahes tundub päevi kestev rongireis läbi Siberi endiselt huvitav ja kui Venemaa kunagi normaalseks peaks hakkama, siis ma ikkagi tahaks selle ette võtta. Ühe tegelase vanust ja sünniaastat kasutades arvutasin, et tegevus võiks toimuda 1986. aastal ning põnev oleks näha, mis on vahepealsete aastatega muutunud. Kipun arvama, et mitte eriti palju. Muide, teoses mainitakse korra Eestit ka.