/nginx/o/2024/02/20/15898141t1hd5e7.jpg)
Pikalt Islandil elanud majandusteadlase ja suunamudija Satu Rämö triloogias põimub nordic noir Islandi müstikaga. Sarja esimene osa «Hildur» ilmus eesti keeles möödunud aastal, äsja ilmunud «Rósa ja Björk» on selle teine osa. Triloogiat on Soomes saatnud suur menu, seda on müüdud üle 300 000 eksemplari.
Islandi kaugetes fjordides leiab aset kummaline mõrv. Mõjukas munitsipaalpoliitik leitakse suusanõlvalt mahalastuna. Atlandi jäälainetel surfav uurija Hildur Rúnarsdóttir ja Islandi kampsuneid kuduv Soome politseipraktikant Jakob Johanson seisavad mõrva uurides keerulise küsimuse ees. Kas on üldse mõistlik kõiki saladusi lahendada?
Hilduri lapsepõlvetraumad naasevad, kui tema ammu kadunud õdede Rósa ja Björki mõistatus hakkab lahti hargnema. Jakob püüab keset kurnavat hooldusõiguslahingut poja pärast külma närvi säilitada.
Loe katkendit raamatust «Rósa ja Björk»!
***
Reykjavík, veebruar 2020
Hildur tegi paar õlaringi ja maitses tellitud kolmekordset espressošotti lattega. Maitse oli suurepärane. Käsivartes oli tunda mõnusat tuttavat kuumust. Jõutreening Reykjavíki vabavõitluse treeningsaalis oli vabastanud ülakeha kõigest ülearusest ja andnud asemele heaolutunde.
Kohvikusse, mis paiknes Laugaveguri jalakäijate tänava parimas kohas hotelli ja tänavamoe rõivaäri vahel, paistis sisse päike. Inimesed kõndisid tänaval tavalisest aeglasemalt. Nad ei kiirustanud pakku halva ilma eest, vaid nautisid väljasviibimist. Üllatavalt kirgas päikesepaiste pani inimesed hetkeks naeratama.
Talv ei olnud siiski veel täielikult taandunud. See hingas siin lõunaski ikka veel kuklasse, aga just täna tundus ilm peaaegu kevadisena.
Kohviku tagaosast kostis rõõmsate inimeste jutusuminat. Baristad aurutasid kohvidesse kaerapiima. Saiad lõhnasid. Kohvikus valitses kergelt lustakas ja lootusrikas meeleolu. Oli ju reede.
Reykjavíkis tundus kõik pealtnäha hästi olevat, kuid Hildur teadis, et see pole kogu tõde. Tööl oli tal olnud tavalisest raskem päev. Tänane juhtum oli olnud eriti ränk. Seitsmeaastane poiss oli sattunud seksuaalkuriteo ohvriks. Talt tuli tunnistus võtta Reykjavíki äärelinnas avalikustamata aadressil asuvas Lastemajas. Kõiki alaealisi kuriteoohvreid, süüdlasi ja tunnistajaid küsitleti Lastemajas, kus politseinikud ja süüdistajad said kohtuda lastega kutseliste traumaterapeutide ja psühholoogide juuresolekul.
Lapsi ja noorukeid aidates tundis Hildur end tegelevat kõige tähtsamate asjadega. Võib-olla üritas ta hüvitada seda, mis oli juhtunud ammusel ajal tema lapsepõlveperes. Vahest oli ta ka mõelnud, et lapsi aidates aitab ta sellega iseennastki.
Tööpäeva lõppedes oli Hilduril vaja mõtted mujale juhtida. Kõige meelsamini oleks ta tahtnud minna surfama, aga merel ei olnud täna selleks sobivaid laineid. Eilne meres ujumine oli mõjunud talle hästi, ent reedeti oli rand liiga tihedalt rahvast täis. Nii oli ta siis enne kohtumist jõusaali läinud.
Hildur ei viitnud aega sotsiaalmeedias. Tal oli küll Facebooki profiil, aga üksnes töö jaoks. Ta ei näidanud seal oma täisnime ega andnud enda kohta mitte mingisugust isiklikku teavet. Profiil oli talle teabehankimise vahend. Inimesed rääkisid endast internetis hämmastavalt palju asju ja paljude profiil oli täiesti avalik. Sõbrad, reisid ja huvialad tulid paari klikiga päevavalgele. Kriminaalpolitseiniku töös oli sellest palju abi.
Tinderi laadis ta oma telefoni üksnes siis, kui otsis seltsi. Kohtumiste järel eemaldas ta konto ja kogu rakenduse oma telefonist. Tal oli teisigi reegleid. Kohtumas käis ta vaid pealinnas ja üksnes välismaalastega, et asjad jääksid lihtsaks. Kodus ei tulnud juhuslikud kiirsuhted kõne allagi ja oleks olnud ebamugav näha kohtumisrakendusest tuttavaks saanud nägu naabruses töötava raamatukoguhoidjana. Paari tuhande elanikuga Ísafjörðuris tundsid kõik üksteist ja uusi tutvusi oli raske sõlmida ilma, et kogu asula oleks saanud asjast teada. Tavaliselt teiste jutud Hildurit ei häirinud, ent praeguses hingeseisundis ei suutnud ta taluda enese kohta käivat keelepeksu.
Lõppev talv oli olnud raske. Ta oli kaotanud enda jaoks tähtsa inimese, naabruses elanud Freysi. Nad olid mõnda aega suhelnud ja vähehaaval lähedasteks saanud, aga siis oli Freysi mõrvatud. See oli olnud suur šokk.
Nüüd, mõned kuud pärast Freysi surma, oli Hildur hakanud tundma end taas kohtumisteks valmis olevat. Mõni võinuks pidada nelja kuu pikkust leinaaega liiga lühikeseks, aga tema ei tundnud seda nii. Ta mõtted läksid endiselt sageli Freysile. Kurbusest hoolimata suutis ta mõelda ka headele mälestustele, mis tal olid mehest jäänud. Kunagi saabub kindlasti seegi päev, mil on möödunud piisavalt aega, nii et mälestused ei tee talle enam haiget.
Hildur ei tundnud vajadust püsiva elukaaslase järele, rääkimatagi abielumehest. Ta oli peaaegu kindel, et selline kooselu talle pikemat aega ei sobikski. Ta ei suudaks võtta vastutust teise õnne eest või pidevalt teist tähele panna. Emb-kumb partnereist küllastuks õige pea ja siis hakkaks vähemalt üks neist meelehärmi tundma. Milleks teha asju keeruliseks, kui on olemas ka lihtne alternatiiv?
Hildur seisis kohviku kõrge aknalaua ääres ja segas väikese lusikaga kohvitassis. Piimavaht oli laotunud helepruuni kohvitassi servadele. Ta püüdis vahtu lusikale ja hammustas tükikese Sara-koogist.
Ta oli Tinderis sattunud meeldiva välimusega mehele, kes lühikese sõnumivahetuse järel osutus soome tuletõrjujaks. Mehe nimi oli Jari, ja ta oli teatanud olevat end Reykjavíkis lühikesel õppereisil.
Nad olid kokku leppinud kohtuda täna kohvikus. Mees oli teatanud, et tuleb otse loengult. Samas käis välisuks ja kohvikusse astus mustas soojendusdressis lühikeseks lõigatud juustega mees. Rihmaga üle õla rippus tal lõdvalt pruun nahkkott ja ta laskis silmadel üle kohvikulaudade käia. Hildur jäi nähtuga rahule. Mees oli vähemalt niisama tore kui piltidel, ja ta olemusest sai lugeda, et ta teadis end olevat tulnud õigesse kohta.
Kui mehe pilk jõudis Hilduri aknalauani, tõusis ta näole rõõmus ilme ja ta tuli otse Hilduri juurde.
Hildur rüüpas oma kohvitassist ja osutas peaga espressomasina juures askeldava barista poole.
«Kas võtan sulle ka kohvi?»
Mees ei vastanud midagi. Lihtsalt seisis seal. Hildurile tegi olukord nalja. Ta mõtles oma töökaaslasele, soomlasest politseipraktikant Jakobile, kes samuti ei tundnud vajadust tühja lobiseda. Kas kõik soome mehed on nii sõnaahtrad, mõtles ta. Jari kohendas õlalt käsivarrele vajunud õlakotti, näol endiselt naeratus.
«Me jõuame neid kohvisid vist hiljemgi võtta?»
Hildur noogutas ja lükkas tühja kohvitassi endast kaugemale. Ta kummardus laua alt oma trennivarustuse kotti võtma ja viskas juuksepalmiku selle õigele kohale kukla taha.
«Jõuame. Mu hotell on siinsamas kõrval.»
Hildur tundis end ülemeelikus tujus olevat. Veebruarilõpu päike pani ta silmi kissitama ja hetkeks valdas teda kergustunne. Elu võib siis vahel ka selline olla, mõtles ta. Ta kavatses sellest rõõmu tunda, vähemalt eelolevail hetkil.