Omapärane lugu, kus mitte miski pole üheselt mõistetav

Margus Kalam Sumba tervitust kogemas. Foto: Erakogu

Margus Kalami «Minu Aasia saared» viib meid Indoneesia saartele: eksootilisele Sumbale ja Timorile, lisaks mitte-nii-eksootilisele Balile ja Taisse Phi Phi Don saarele. Vahepeal toimub ühelt saarelt teisele sattumine leheküljevälgatusel, nii et ei saagi kohe aru, et uus peatükk juba uues kohas.

Ja nagu ikka «Minu...» sarjas, nii on ka siin küsimus, et kuskohas on balanss isikliku loo ja maid-rahvaid tutvustava info vahel. Sissejuhatus lubab mingit kummalist (isiklikku) lugu. Siis algavad sisupeatükid, need rahuldavad saareelust huvitujaid. Lugedes läks kõik silme ees elama, mulle tulid meelde enda kõige räpasemad öömajad ja kummalised elektriskeemid jms. Aga mina isiklikult küll keerasin lehti ja ootasin seda lubatud lugu...

Margus Kalam, «Minu Aasia saared». Foto: Raamat

Ja siis see algas. Lugu Sumba saarelt Balile saabunud tüdrukust ja sellest, mismoodi ta meie autori ära võlus.

Mitte miski pole siin üheselt mõistetav. Kas see tüdruk oli diagnoosiväärt hull või lihtsalt looduslaps või kaval naine? Igatahes dialoog tõmbas kaasa ja täiesti võimatu oli mul lõplikku seisukohta võtta, et kes ta on. Justkui polekski inimene, mingi eksootiline olend, kes peaaegu mitte midagi läänemaailmast ei tea.

Mulle eriti ei meeldinud see, et esimene sisupeatükk algab grammatiliselt ebakorrektse tekstisõnumiga eestlaste vahel (oleks võinud panna märkuse juurde, et kirjaviis muutmata), aga edasi meeldis mulle väga, kuidas on tõlkes edasi antud Aasia inimeste inglise keel. Kui raske on suhelda, kui sul vahel polegi muud kui lihtsalt infoaugud ja nende vahel paar sillakest.

Siin raamatus on ka palju muud kui see tüdruk eksootiliselt saarelt. On mahlakaid detaile, millest mõni võib loomakaitsjatele haiget teha. Minu lemmiklooks osutub viimane peatükk: lugu kirjanikust, kes käis enne Margust sealkandis ja keda sinna tagasi oodatakse... Rohkem ei saa öelda, muidu rikun nalja ära.