Kuido Merits: Karula haarab oma künkaliste kätega sind otse sülle ja enam lahti ei lase

Valga, 16.02.2024. Kuido Merits andis välja raamatu «Minu Valga». Foto: Arvo Meeks

Loe katkendit äsja ilmunud Kuido Meritsa raamatust «Minu Valga»! «See on minu lugu – poolfiktsioon – ühest iseäralikust linnast, mida ei aja segamini ühegi teisega, kuna ta ei mahu raamidesse,» lubab autor.

Küla peal viipas sõber väikese kollase sajandivanuse puumaja poole, kus hiljaaegu alustanud tegevust restoran Kolm Sõsarat, millest saanud tõeline tõmbenumber. Talurestorani veavad kolm õde, kes väärtustavad kohalikku toorainet. Lambad ja veisedki kepsutavad paari kilomeetri kaugusel, vaid kala tuuakse tsipa kaugemalt. Ainult et kogu aeg nad lahti ei ole, oma tulekust peab noorikutele aegsasti teada andma, et valmis vaaritatud toit juba ees ootaks.

/----/

Kuido Merits, «Minu Valga». Foto: Raamat

Sarnase pere elamist nägin lähemalt maal elamise päeva raames, kui Kaagjärve külas Kalde talus elavad Mart ja Teele Kase koos kolme lapse, karja loomade ja posu hääde abimeestega avasid oma kodu kõigile huvilistele. Nägus noorperenaine, kes tutvustas end kui magistrikraadiga kitsekasvatajat, näitas ekskursiooni käigus enam kui sadat sarvilist, lisaks veel hanesid ja kanu, kes kitsekarjaga kenasti kohanenud. Kitsede maiuspalaks olid paljude lehtedega puuoksad. Kitsepiimast toorjuust ja kitseliha maitsesid hea.

Noored kolisid eheda looduse keskele, peremehe vanavanaema loodud põlistallu nn jõukurite asumist Viimsist. Ega teadnud nad kitsekasvatusest midagi, uurisid juurde ja õppisid ära. Kitsed ei sega psühholoogiat ja teatrikunsti õppinud ning teatris dramaturgina ja reklaamiagentuuris loovjuhina töötanud Mart Kasel maal elades kirjatööd jätkamast.

Säärast maaelu jälgides tekib endalgi korraks mõte, et tõeline elu – päriselu – on ikka maal. Nagu Kase Mart ise on öelnud: «Maaelu on üks suur tohkeldamise ja aeglase protsessi nautimine.» Tõsi, temal jääb nüüd ilmselt aega vähemaks, kuna augustis 2023 sai Mardist Lüllemäe põhikooli direktor – ikka selleks, et Lüllemäe lastele ja teistele inimestele vunki juurde anda.

Hilisematel kordadel külastasime Atsoga veel paari vapustavat paika, mis hästi ära peidetuna keset seda ürgset kuppelmaastikku meile lahti laotusid. Suve lõpupoole peeti Karula rahvuspargi lähistel asuvas Rebasemõisa külas maha üritus Linalakk ja sõbrad Oru talus, millest järgnevail aastail kasvas välja Rebasemõisa festival. Seda korraldas oma lapsepõlve kodus laulja ja helilooja Liina Tsimmer, esinejanimega Linalakk.

Seal, müstilise metsa ja lopsaka looduse keskel, kus esinejate lava oli sätitud hingava tiigi kaldale, vaatega soisele kopramajandusele, leidus kõike, mida hing ihaldas. Avatud olid takobaar ja õllekuur, ümberringi ilusad, head ning sõbralikud nooremapoolsed inimesed, kõlas hästivalitud live-muusika. Esinejate seas oli tuntuim Aapo Ilves, ammune ümbernurga tuttav, kel oli tulnud loobuda isegi samal ajal toimuvast Seto kuningriigipäevast. Nagu öeldud, Karula piirkond haarab oma künkaliste kätega sind otse sülle ja enam lahti ei lase.

Mis puudutab mainitud takobaari, siis samas Rebasemõisa külas Tornimäel asus koht nimega Vanaema aed ja Leno takobaar. Jõudsime sinnagi, ühe sügise hakul, kui sealsamas kaugel Lõuna-Eesti kuplite vahel tähistati Mehhiko iseseisvuspäeva. Kunstnik-kokk Leno Morfini kujul oli tegu mehhiklasega, kelle avatud köögis podisevad mehhikopärased road, kõik vajaminev sealsamas Lea Morfini kasvatatud. Katusealuses välibaaris kuulus menüü hulka kuulus sopa de calabaza – kõrvitsasupp, arroz con pollo – kana riisiga ning põnevad salsad. Kuna ilm oli juba rõske, kulus ära ka Leno pakutud pits tekiilat, isegi teinegi. Muchas gracias!

/----/

Tol päeval oli meil asja vana kõrtsihoone ja maakultuurimaja juures asuvale külaplatsile, kus peeti Hargla kihelkonnapäeva. Kuna ilm oli leitsakuline, nõudsin valjult külma jooki. Sootuks hiljem sain teada, et ma ei olnud märganud viibivat külaseltsi hinge ja peamist eestvedajat Merikest. Nii pidi ta hämminguga tõdema, et see rahulolematu võõras mees ongi Valga valla uus kommunikatsioonijuht. Külapeol leidus kõike vajalikku, oli kogukonna köök oma kohvikuga ja Krabi kõrts, laval naerutas rahvast loominguline kollektiiv Lahedad Mutid, kelle tuumiku moodustasid humoorikad Põlvamaa mehed, nõnda veetsime meelsasti aega, ainult Voldemar Kuslapit ei jõudnud sedapuhku ära oodata.

Igatahes peab Taheva, aga eriti just Hargla kohta märkima, et tugev kogukonnatunne on seal kaugel Läti piiri ääres tõepoolest olemas. Kahtlemata on tollestki maanurgast läinud noored tööd ja paremat elu otsima linna. Samas on nii mõnedki tagasi tulnud ja teisigi omasuguseid kaasagi tõmmanud. Parim näide on Rasmus Onkel, toreda nimega ja klaari olekuga noor mees, kes mõne aasta eest Harglasse kolis, sest internet on kõikjal, enam ei loe, kus sa paikned ja omi asju teed. Ta veab kogukonna koostöövõrgustiku projekti Kotus ja selle veebikeskkonda, et tegevuste ja projektide toel oma kodukanti arendada. Kuna veebis on üleval kohalike külade kinnisvarauudised ning külade vabad majad ja korterid on ära kaardistatud, olla vahepeal tekkinud lausa maale kolimise buum. Kotuse koostöövõrgustiku korraldatav Hargla öölaat ehk Kotussõ uma üülaat on kujunenud kohalikuks tähtsündmuseks. Toimub see suveajal öösiti endisel laadaplatsil, müüakse vaid oma kätega tehtud käsitööd ja toitu ning kohale kutsutakse sobivaid artiste, nagu näiteks Lauri Saatpalu. Minul jäi paraku tol ja järgmiselgi suvel see müstika ja romantika koos ritsikate kontserdiga kogemata. Pole parata, igale poole ei jõua, kuigi tahaks.