Kuido Merits: ei kujuta ette, mismoodi oleksin Valgas elanud ilma mõnusate saunaõhtuteta

Kuido Merits. Foto: Arvo Meeks

Loe katkendit äsja ilmunud Kuido Meritsa raamatust «Minu Valga»! «See on minu lugu – poolfiktsioon – ühest iseäralikust linnast, mida ei aja segamini ühegi teisega, kuna ta ei mahu raamidesse,» lubab autor.

Sügiseks sai Atso saun lõplikult valmis, sellest ajast alates laekusid temalt enne laupäeva regulaarsed sõnumid:

«Nonii, kos olõt? Hommen sanna tulõt, sis ma tiiä.»

Mina vastasin: «Ma iks tulõ.»

Tema: «Tuu om hää ja sann om kah hää.»

Või et: «Ma pandse sanna küdemä, poole kuvve paiku võit sanna tullah. Kogu aig om niimuudu olnu.» – «Tulõ iks, kaen õige perra.» – «Saat rokast puhtas.»

Olin Atsost vahel Saarale rääkinud, kui mitte ülivõrdes, siis vähemasti kiitvalt, oli ta ju mind nii palju aidanud ja üldse hea semu. Mispeale Saara pisut pilkavalt kostis, et see sinu Atso on muidugi ideaalinimene (Saara enda jaoks need kõige õigemad inimesed – pärisinimesed – olid looduseusku, elasid keset sügavat loodust ja valmistasid kõike oma kätega, veel parem, kui tegid pärimusmuusikat juurde, nagu näiteks Metsatöllu Lauri Õunapuu ja Meelika Hainsoo, kes elasid Karula rahvuspargi keskel, Saara oli neil külas käinud ja loo teinud). Vastasin talle, et ilma naljata, päriselt ka! Ega Atsol ideaalinimesest õieti miskit puudu jäänudki. Minu jaoks kehastas ta parimat võimalikku lõunaeestlast ja veel valgalast kõige ehedamal kujul. Väga töökas ja hakkaja, sõbralik ja lahe suhtleja. «Selline tore», nagu võttis kokku naiskolleeg Eeva Riia saatkonna päevilt. Pea alati heas tujus ja positiivne – kui kasutada tänapäevast üldlevinud omadussõna –, nõnda, et tema seltsis unustasin enamasti oma kohatise iroonia ning mõningase künismi ja nihilismi. Kõigele lisaks oli Atso veel laia lugemusega, isegi minu asju oli ta kohusetundlikult lugenud. Kord soovitas ta mulle Artur Adsoni, peaaegu omakandimehe luuletuse «Rohiline ruunakene» esimest salmi. Need read tegid tõesti meele muhedaks:

Ma vaimun kõnni kaema paiku noid,

ma miis, kel joba lagipää puulhõrre,

kel nurmest mõnestki om jäänü kõrre’,

kel elutraavli joba kaunis loid.

/-------/

Nüüd siis asetasin pea igal laupäeval seljakotti saunarätiku, paar-kolm õlut, juustu või muud suupistet ning asusin veerandtunnisele jalgsiretkele kuni sihtpunktini, Kase tänavale, sealt veel pisut edasi... – saun ootas! Atso oli püstitanud võimsa kerise, koos spetsiaalsete Soomest kaevandatud saunakividega, mis tagasid võrratu leili, tarvitses vaid kapaga visata. Vahepeal tõmbasime hinge sauna terrassipingil ja rüüpasime külma kesvamärjukest. Küll oll hää! Sõber tavatses pärast leilitamist ikka öelda, et küll see oli ikka tark mees, kes sauna välja mõtles! Mina olin igati nõus – see oli tõega üks igavene õige leiutis, pidi olema keegi tark tegija.

Seejärel läksime vaatama чем бог послал – mida jumal saatis, nagu öeldi Ilfi ja Petrovi «12 toolis». Jumal oli lauale saatnud nii mõndagi, õigemini oli ümmargune laud elutoas varakult külaliste ootuses hea ja paremaga kaetud. Turult või mõnest talust toodud puhas kraam, ise tehtud salatid, lõigud, erinevat sorti kala, suupisted ja mis kõik veel. Enamasti ei puudunud ka krõbedad ahjukartulid, mitte tavalised, vaid erilisel meetodil kasvatatud. Ja see kõik oli ülimalt maitsev.

Laua ümber kõneldi elust ja maailma asjadest, sekka kirjandusest, loeti isegi luulet või naljatleti niisama. Rabakaraskid mängisid oma mänge, kõik olid rõõmsad ja nautisid üksteise seltsi – üks õige ja tõeline elu! Ega me igas küsimuses ühel nõul polnud, näiteks oli Atso eluaegne liberaal, mina aga olin vanuigi muutunud küllaltki konservatiivseks. Ent see ei seganud ning tülli minna polnud ammugi põhjust.

Stiina istus samuti enamiku ajast lauas, oli tasakaalukas, holistilise maailmavaatega empaatiline naine. Ta üllatas tõelise isemõtlejana pea alati ootamatute mõtteavaldustega, omades julget arvamust iga nähtuse või inimese kohta. See ei pruukinud Atso omaga klappida, ent sellest polnud lugu, meil kaasaga käis ka vahel kerge krillimine, normaalne ju pika abielu puhul. Stiina seltskonnas võis vabalt rääkida, samas olid kuulatud ja hoitud – igas mõttes. Teisisõnu, olid justkui nagu oma kodus. Kord olime kaasaga neil külas, tal püsis sees väike külmavärin, mida püüdis varjata. Stiina aga märkas ja otsekohe läks hubase elutoa ahi kütte, puhvetist otsiti välja konjakipudel, et väike pisarake soojendust pakkuda.

/-----/

Nõnda see laupäevane saunatamine käis, olgu leitsakuline suvepäev või tuisune talv, õhtu lõpuks tuli ikkagi ette võtta tervistav kodutee. Mis oli kasulik, et kõhutäit allapoole veeretada. Kuni järgmise laupäevani. Olgu õitsev kevad või sombune sügis, sadagu või taevast pussnuge – väga harva jäi saun ära, kui, siis ainult möödapääsmatutel põhjustel. Ei kujuta ette, mismoodi oleksin Valgas elanud ilma nende äraütlemata mõnusate saunaõhtuteta. Oleks elanud küll, aga mis elu see olnuks!