LUGEMISSOOVITUS ⟩ Ulmeraamat, mis krabab hoobilt lugema
22. veebruar 2024, 12:25
Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab sel nädalal lugeda Paavo Matsini raamatut «Death Café».
Võib-olla parim meiemaine ulmeraamat üle aegade. Sest ulmet tas justnagu polegi, ent ometi on või tekib ta taustale – kui hea lugemishoog sees, siis ega ju mõtle, mis žanri loed. Loed või ei loe. Loeb või ei loe. Ja Paavo Matsini teosed krabavad lugema hoobilt. Eks nad ole alati terake ulme olnud, või fantastika, või väljamõeldis – kõik see, mis heast kirjandusest hea kirjanduse teeb.
Tegelikult teevad kirjandusest kirjanduse – nii hea kui halva – ikkagi eeskätt kirjanikud. Ja just kirjanikud on Matsin pannud teistmoodi maailma teistmoodi ajas toimetama ja tolmeldama. Siin on Oskar ja Anton ja Betti ja Uku ja Juhan ja kes nad seal kõik olid… veidi vales ajas ja täiesti vales kohas, kui kainelt järele mõtelda. Kirjanduse mõttes on kõik muidugi väga õige. Väljamõeldises pole võimalik valetada ega eksida – kõik on nii, nagu autor tahab.
Telesarjades on juhtunud, et ühes või teises episoodis lastakse eri seriaalide tegelased korraks kokku ja loputatakse vaataja meelepilti seeläbi. Ei ole kirjanduseski uus nõks, lambist meenub Boriss Akunini flirt klassikaliste autorite stiilis kirjutet tekstidega. Matsin ent mängib oma mängu ning kannab uhkelt õmmeldud verbaalse ülikonna auga välja. Ise ju rätsep, mis siin rääkidagi.
Mõni Matsini teos võib autori konteksti tajumata terake hermeetiliseks jääda, aga «Death Cafe» kindlasti mitte. Mis siis, et umbes täpselt seitsmes ses maailma ümbermõtestamise sarjas, sobib heaste ka esimeseks. Raamat kirjandusest, inimestest ja mõnevõrra nihestet maailmast. Kesse ütleb, et alternatiivseid universume pole olemas? Matsinil tuleb neid mõlemast varrukast nii mis robiseb. Matsinil lugu loob ja loob ka iseennast, autori enese lugu, rada kirjanduses ja ilmade vahel on võnklik ning vääriks pikemat erikirjutist. Mille valmistamine pole üldse kerge mäng, tean omast kogemusest. Nautigem seda, mis olemas.
Tõsi on, et uks ja aken muusse maailma on raamatukaante vahel. Kas teed lahti või ei tee, on oma asi. Ega ei pea, võib ka niisama palli mängida või halvaad pugida.