SINIJÄRV SOOVITAB ⟩ Üllatav krimilugu, millel on mitu erinevat lõppu
22. veebruar 2024, 17:45
/nginx/o/2024/02/22/15902658t1h257c.jpg)
Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Simon Masoni krimiteost «Mõrv novembris».
Minu jaoks täiesti tundmatu autor, aga üllatab kohe, meeldivalt ja mitme nurga alt. Eks on igasugu põnevikke ja krimivikke loetud kuhjade kaupa ning suur osa ka pooleli jäetud. Lugu võib ju olla, äravahetamiseni sarnane hulga omasugustega, aga kui elupilt ja sisetunne ümbert puuduvad, siis jutustagu ennast ilma minuta edasi. Vähe on raamatuid, kelle nime kuuldes tegevuskäik silme ette kerkib, ent hulganisti noid, millest jäänud muljet võin kohe kirjeldama hakata.
Simon Mason võib esmapilgul tunduda õduspõneviku letinäitena – Inglismaa, Oxford, ülikool, akadeemilik ümbrus… see kuvand mureneb peagi. Mitte Põhjala põnevikke masendavalt maharullival moel kunstliku vägivalla ja poliitkorrektse positsioneerimise läbi. Mason näitab kõrvuti asetsevaid elusid ja nende igapäevasi ristumisi usutavalt. Tegelased on kusjuures ühed veenvamad viimaste aastate põnkarimaailmas, loodan neile suurt tulevikku. Tühja tost, et raamat lõpeb mitme lõpuga ning suurem osa neist pole liiga õnnelikud. Loota võib ikka. Ja usutavas loos ei saagi kõigil kõik kogu aeg hästi minna.
Me siin Eestis oleme üheskoos üsna ühteviisi vaesed, vaarisad olivad pärisorjad ja haljast oksakest jagub vähestele. Ei mingit klassiühiskonda. Britannias on lood sootuks muud. Ilmasõdade, impeeriumi lagunemise ja Margaret Thatcheri kaevatud august välja ronimine võtab veel aega. Eriti kuna kõigele on põhjendus – nõnda on alati olnud. Nii eksisteerivad paralleelselt maailmad, mille põkkumised ja põrkumised ei lähe just kõige magusamalt. Jälle paras ulme? Jah, aga ulme ongi üks kõige realistlikum tükk kirjandusest. Teateid tegelikkusest, seda küll, aga ütlemata kenasti kirja pandud ning kohati lausaliselt naljakas, sõna heas mõttes.