LUGEMISNURGA VIDEO ⟩ Lugu kahest sõbrast, kes on pidevalt armunud, aga pole armukesed

Brigitta Liivak. Foto: Evelin Kruus

Vaata videot, kus Mrs Worldwide esitiitli võitnud jumestuskunstnik ja ettevõtja Brigitta Liivak loeb Viru Keskuse Rahva Raamatu poes ette katkendi Gabrielle Zevini raamatust «Homme, homme, homme». Raamat räägib Samist ja Sadiest – kahest sõbrast, kes on pidevalt armunud, aga pole armukesed – neist saavad loomingulised partnerid silmipimestavas ja fantaasiaküllases mänguloojate maailmas, kus edu toob neile kuulsust, rõõmu, traagikat, kahepalgelisust ja lõpuks ka omamoodi surematust.

Ühel kibekülmal detsembripäeval Harvardi kolmandal kursusel tuleb Sam Masur metroorongi vagunist maha ja näeb perroonil ootavas inimmassis Sadie Greeni. Sam hõikab teda nimepidi. Korraks teeskleb tüdruk, et ei kuule teda, aga keerab siis ringi, ja algabki mäng: legendaarne koostöö, mis tõstab nad tähtede sekka.

Noored, kes on olnud lapsest saadik lähedased sõbrad, laenavad raha, paluvad teeneid ja teevad juba enne kolledži lõpetamist valmis oma esimese kassahiti «Ichigo». Üleöö on maailm nende päralt. Sam ja Sadie, kes pole isegi veel kahekümne viiesed, on särava mõistusega, edukad ja rikkad, ent need omadused ei kaitse neid omaenda loominguliste ambitsioonide ega reetliku südame eest.

Gabrielle Zevini «Homme, homme, homme» ulatub üle kolme aastakümne, viib meid Massachusettsi osariigist Cambridge’ist California osariiki Venice Beachi ning lähemaile ja kaugemaile maile, uurib mitmekesiseid minapilte, invaliidsust, nurjumist, lunastuse võimalust mängudes ning eelkõige meie vajadust suhelda: armastada ja olla armastatud.

Katkend raamatust «Homme, homme, homme»

Gabrielle Zevin, «Homme, homme, homme». Foto: Raamat

Kolmeteistkümnendal päeval istus Sam tema laua taha. Sellest oli aastaid möödas, kui ta viimati labürinti joonistas, aga ta otsustas Sadiele uue teha. Tema joonistusoskus oli pärast viimast labürinti paranenud ja ta tahtis Sadiele oma praegusest tasemest ülevaadet anda. Uus labürint viis Sami korterist Charlesi jõe ääres Sadie korterisse Necco vabriku juures.

Sadie tuli voodist välja ja vaatas üle Sami õla, mida too joonistab. «Sul võtab siiatulek päris kaua aega, jah?»

«Keskmiselt kaua,» kostis Sam.

«Ma olen homme võib-olla kodunt ära,» ütles ta. «Kui ma hakkan sel nädalal koolis käima ja töid järele tegema, siis õnnestub ehk veel semester päästa, nagu dekaan ütleb.»

Sam tõusis püsti, pistis labürindi ja joonistuspliiatsid hoolikalt seljakotti. «Kas see tähendab, et sa ei taha enam, et ma sind vaatamas käin?»

Sadie naeris. Sellest oli hulk aega möödas, kui Sam viimati Sadiet siiralt naermas kuulis. Tüdruku juures oli paljugi muutunud, aga Sam avastas heameelega, et tema põhinaer on ikka endine, välja arvatud paratamatu häälekõrguse muutus. Sadie naer oli üks maailma parimaid naerusid, mõtles Sam. Selline naer, kus teisel ei teki tunnet, et naerdakse tema üle. Selline naer, mis on ühtlasi kutse: kutsun sind südamest kaasa naerma asja üle, mis on minu meelest lõbus. «Ei, lollpea, ma tahan paika panna ajakava, millal me kokku saame. Ma ei tahtnud, et sa tuleks kohale ja avastaks, et mind ei olegi.»

«Luba mulle, et me ei tee seda enam kunagi,» ütles Sadie. «Luba mulle, et mis ka juhtuks, mis tahes lollusi me teineteisele teeks, ei lase me enam kunagi kuut aastat tummfilmina mööda minna. Luba, et sa andestad mulle alati, ja mina luban, et andestan sulle alati.» Need on mõistagi lubadused, mida noored kergel käel välja käivad, kujutamata ette, mis neil elus ees seisab.

Sadie andis Samile kätt. Tema hääl oli tugev, aga silmad tundusid Samile kaitsetud ja väsinud. Ta surus tüdruku pakutud kätt, mis oli ühtaegu jääkülm ja higine. Ükskõik mis häda teda ka vaevas, mõistis Sam, et see ei ole veel möödas.

«Sa hoidsid mu labürindi alles,» ütles ta.

«Hoidsin jah. Nii, ütle nüüd, mida sa «Lahendusest» arvad,» ütles Sadie. Tõusis püsti ja tegi oma toa akna lahti ning sealt tulvas sisse värske õhk, mis oli nii karge ja külm, et mõjus peaaegu arstimina. «Aga ära mind väga peedista, Sammy. Võib-olla oled märganud, et mul oli siin vahepeal väike deprekas.»

Järgmisel päeval aitas Sam Sadiel asju pakkida. Rahasäästuks pidi Sadie elama Marxi toas ja oma korteri allüürile andma. «Kas sa paned kunstiteosed hoiuruumi?» küsis Sam. Sadie pool käies leidis Sam alati tema kunstist lohutust, see oli nagu Sadie enese pikendus: Hokusai laine, Duane Hansoni «Turistid», Sam Masuri labürint.

Sadie jättis pakkimise pooleli ja läks Hokusai laine ette seisma, käed puusas. Nende kolme tunni jooksul, mis nad olid ametis olnud, avastas Sam, et Sadie on muidu tore inimene, aga väga vilets pakkija. Iga otsus nõudis põhjalikku kaalumist – millised riided? Millised juhtmed? Milline riistvara? Oli kulunud poolteist tundi, et üsna väikest raamaturiiulit läbi vaadata: kas tal jätkub Sami arvates tänavu suvel lõpuks aega «Kaost» läbi lugeda? Kas Sam tahab seda ise lugeda? Aa, ta on juba lugenud. Noh, siis peaks selle kaasa võtma, kui just Samil endal «Kaost» kodus ei ole, sest sel juhul loeks ta Sami oma ja paneks enda oma hoiuruumi. Seejärel võttis Sadie kätte «Aja lühiloo» ja patsutas hellalt selle kaant. Äkki loen seda tänavu suvel uuesti? Ja siis: «Häkkerid». Oled seda lugenud, Sam? See on nii hea. «Häkkerites» on Williamsitest omaette peatükk. Tead küll, Sierra mängud. «King’s Quest». «Leisure Suit Larry». Me armastasime neid väga. Samil tekkis juba arvamus, et oleks lihtsam, kui Sadie kõik kaasa võtaks.

«Sadie,» ütles Sam õrnalt. «Tead, sa võid kunstiteosed kaasa võtta. Marxil pole selle vastu midagi, kui sa need seinale paned.»

Sadie vahtis ainiti Hokusai lainet.

«Sadie,» ütles Sam uuesti.

«Sam, sa vaata seda.» Ta nihutas Sami natuke, et too näeks pilti sama nurga alt. «Vaat niisugune peaks see mäng välja nägema.»

Sadie seinal rippuv Hokusai pilt oli näituseplakat Metropolitani kunstimuuseumist, kus teose pealkirjaks oli pandud «Kanagawa suur laine». (Jaapani keeles on pealkiri ähvardavam, enam-vähem «Kanagawa laine all».) «Suur laine» on väidetavalt maailma kuulsaim Jaapani kunstiteos ja 1990ndatel oli see MIT tudengikodudes sageli esinev dekoorielement, ainult õige veidi harvem kui «Võlusilma» plakatid, mis Sami alati külmaks jätsid. «Suur laine» kujutab endast tohutut hiidlainet, mille kõrval tunduvad teised asjad, kolm kalapaati ja mägi, päris tillukesed. Stiil on puhas ja graafiline, sest kujutis oli mõeldud kirsipuidule graveerimiseks ja lõputuks paljundamiseks.

Sadie teadis, et piiratud ressurssidega arvutimängu tegemiseks tuleb kasutada piiratud stiili. (Seepärast tegigi ta «Lahenduse» mustvalge.) Sadie teadis, et sama asi, mis võimaldas 1830ndatel seda graafilist lehte paljundada (piiratud värvigamma ja vormikeele petlik lihtsus), võimaldab temal arvutigraafikaga sama efekti saavutada.

Sam silmitses Hokusai lainet. Taganes pisut, puhastas prille ja vaatas veel natuke. «Näen,» ütles ta. Nende koostöös oli parajasti see haruldane hetk, kus nad pidevalt grokkisid, peaaegu igas asjas kiiresti üksmeelele jõudsid. «Kas laps on jaapanlane nagu Marxi isa?»

«Ei,» vastas Sadie. «Mitte otseselt. Või ei, see pole vist õige sõna. Mitte silmanähtavalt. Mitte nii, et seda oleks rõhutatud. Aga tegelikult pole seal vahet, kust laps pärit on – ta on ju kõnetu, eks? Ta ei oska eriti rääkida ega lugeda. Tema oma keel on talle võõrkeel. Nii et mängija ei saa seda nagunii teada.»

Ent kui nad otsustasid kujundada maailma Hokusai stiilis, tõukas see kõike muudki Jaapani suunas. Ja «lapse» tegelaskuju modelleerides leidsid nad, et neid tõmbab ikka ja jälle Jaapanisse: Yoshitomo Nara petlikult süütud maalid; Miyazaki animed, nagu «Kiki kullerteenus» ja «Printsess Mononoke»; teised, pigem täiskasvanutele mõeldud animed, nagu «Akira» ja «Hing anumas», mis Samile väga meeldisid; ja loomulikult Hokusai sari «Kolmkümmend kuus vaadet Fuji mäele», mille esimene töö ongi «Suur laine».

Aasta oli 1996 ja sõna «omastamine» ei tulnud neile kummalegi pähe. Jaapani allikad ahvatlesid neid, sest need meeldisid neile ja pakkusid inspiratsiooni. Nad ei püüdnud teise kultuuri tagant varastada, ehkki vist ikkagi tegid seda.

Kuigi Sadiel kulus aastaid, enne kui ta seda Samile tunnistas, oli Marxist sel suvel uskumatult palju kasu. Ei, Marx ei olnud mängudisainer. Ta ei olnud tuus programmeerija nagu Sadie ega osanud joonistada nagu Sam. Aga peaaegu kõik muu tegi ta nende eest ära ja tema panus ulatus argivajaduste rahuldamisest loominguliselt oluliste asjadeni. Marx organiseeris töövooge, et Sadie ja Sam oleksid paremini kursis sellega, mida teine parasjagu teeb ja mida nad ise tegema peavad. Koostas pikki nimekirju tarvikutest, mida vaja läheb. Käis oma krediitkaardiga enam kui heldelt ümber – neil oli pidevalt mälu ja salvestusruumi juurde vaja ning nad kõrvetasid kogu aeg graafikakaarte läbi – ja tegi sel suvel oma viiskümmend käiku Central Square’i suurde arvutipoodi. Avas pangakonto ja asutas osaühingu Go, Ichigo, Go. Korraldas maksude maksmise (mis andis neile lühikeses perspektiivis rahasäästu, sest tootmisvahendite ostud olid maksuvabad), ja kui neil oleks mingil hetkel vaja inimesi juurde palgata, sest kunagi seda kindlasti vaja läheb, siis tegi ta ka selleks ettevalmistusi. Kandis hoolt, et kõik oleksid söönud, joonud ja maganud (vähemalt natukene), ning hoidis nende töökohad puhtad ja kaosevabad. Ta oli kogenud mängur ja seetõttu sai temast suurepärane tasemetestija ja veaotsija. Peale selle oli Marxil maitset ja lootaju. Marx oli see, kes soovitas «Ichigosse» juurde panna kuulsa «allilma» osa («Ichigo peab laskuma nii madalale kui võimalik,» ütles ta), ja Marx oli see, kes äratas neis huvi Takashi Murakami ja Tsuguharu Foujita vastu. Marx oli see, kes armastas avangardset instrumentaalmuusikat ja lasi neile CD-mängijast Brian Enot, John Cage’i, Terry Rileyt, Miles Davist ja Philip Glassi, samal ajal kui Sadie ja Sam töötasid. Marx oli see, kes soovitas neil uuesti lugeda «Odüsseiat» ja «Ürgset kutset» ja lasteraamatut «See on julgus». Samuti lasi ta neil lugeda lugude struktuuri raamatut «Kangelase teekond» ja laste kõne arengu raamatut «Keeleinstinkt». Ta tahtis, et kõne-eelne Ichigo tunduks autentne, et mängus oleks detaile, mis ellu ärkavad. Marx nägi Ichigos kojutuleku lugu, aga ka keelelugu. Mismoodi me maailmaga suhtleme, kui meil ei ole keelt? See lugu haaras Marxi osalt sellepärast, et tema ema ei saanudki jaapani keelt lõpuni selgeks, ja Marx uskus, et just sellepärast on ema olnud suurema osa täiskasvanuelust üksi ja mõnikord ka masenduses. Marx oli see, kes hakkas mängu ka müügi aspektist mõistma. Üks asi on teha valmis suurepärane mäng, aga ükskord tuleb hetk, kus sa pead teistele selgeks tegema, mispoolest see on suurepärane mäng.

Augusti keskpaigaks oli Sadiel ja Samil olemas kuue taseme kondikava – kokku pidi tasemeid tulema viisteist – ning suurelt jaolt oli see Marxi korraldustöö tulemus. Marx leidis, et Sadie ja Sami mängu tootmine ei erine kuigipalju lihtsalt Sami toanaabriks olemisest. Ta tegi neil elu lihtsaks, tõmbamata sealjuures endale erilist tähelepanu. Ta kustutas tulekahjusid. Nägi ette vajadusi ja takistusi, enne kui need jõudsid tekkida. See ongi produtsendi töö ja Marx osutus väga heaks produtsendiks.

Aga parim asi, mida Marx nende heaks tegi: ta uskus neisse. Ta armastas Ichigod. Ta armastas Sami. Ta hakkas ka Sadiet armastama.