Kui suur peab olema hing, et päästa võõraid lapsi genotsiidist?
/nginx/o/2024/02/26/15914925t1hafff.jpg)
Piret Jaaksi «Taeva tütred» puudutab sügavalt, rääkides Haapsalus sündinud Anna Hedwig Bülli hinge suurusest ning misjonitööst armeenia orbudega, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.
1903-1921, Haapsalu/Marash/Sankt-Peterburg/Saksamaa. Anna Hedwig Büll teab juba üpris varakult, et tema kutsumuseks on inimeste aitamine. Ta kipub lapsepõlve eeskuju järgi just idamaadesse, tegelema armeenia orbudega. Naisel õnnestub see unistus teoks teha ja sõita koos misjonärist sõbrannaga Marashi linna, kus ta on ema eest esmalt kümnetele, siis juba sadadele. Inimeste aitamine kaalub Hedwigi jaoks üles isegi surmaohu, kui armeenlaste küüditamine uuesti pihta hakkab.
Naudin väga, kui raamatud avardavad mu silmaringi. «Taeva tütarde» abil tutvusin nii Hedwig Bülliga, kes on kasvanud üles majas, mida täna tunneme Iloni imedemaana, ja kellest ma varem midagi ei teadnud, kui ka otsisin maakaardilt välja, kus asub Marash. Lisaks sain ettekujutuse, mida tähendab sõnapaar «armeenia genotsiid», millest olin varem küll kuulnud, aga ei teadnud täpsemalt millal, miks või kuidas. Mis mõttes Eesti seda siiani ei tunnista?!?
Romaanis peitub aga palju enam kui lihtsalt Hedwig Bülli või armeenia genotsiidi tutvustamine. Põhiliselt jäi teosest kajama, kuidas üks inimene saab maailma paremaks paigaks muuta. Naise teod ja nimi on küll ajalookurdude vahele ununenud, kuid ei pisenda kuidagi tema suuri tegusid. Kui enne lugemist arvasin, et romaan kõneleb tema toimetustest Marashis, siis märkimisväärne osa keskendub hetkedele peategelase elus enne misjonitööd: Haapsalu, kus ta kohtub suure eeskujuga; Venemaa, kus ta õpib koduõpetajannaks; Saksamaa, kus ta läbib misjonäri koolituse. Tunnistan, jumalakaugena oli veidi võõras usuteemadest lugeda, aga nautisin kirjaniku otsirännakut — kust tuleb tung aidata, kui nii paljud pööravad pilgu eemale, põgenevad ja lasevad hirmul armastusest võitu saada? «Taeva tütred» mitte ainult ei näita, kui suur, isetu ja armastust tulvil võib olla naise hing, vaid üritab selgitada, kust tulevad inimesed, kelle südames leidub nii palju rohkem ruumi.
Tempokat sündmustiku siit ei leia. Oleksin tahtnud rohkem olustikku, pinevaid olukordi ja ületatud katsumusi. Raske oli hoomata mastaapi. Kirjeldatakse küll, et orbudekodus varjab end sadu lapsi, aga tegevusest see suur hulk ei aimunud. Kust tuli toit? Kuidas see mass märkamatult liikus? Siinkohal ei suutnud mu fantaasia lünki täita ja tundus kuidagi liiga kerge, kuidas Hedwigil armeenlaste päästmine õnnestus.
Mida Piret Jaaks ei tee — ta ei suru peale genotsiidi õõva, vaid suudab puudutada teemat nii õrnalt, et raamatu lõpuks jääb hinge helgus. Hedwig küll kuuleb-näeb ühtteist, aga see jääb kujutlusvõime hooleks, mis saab inimestest, keda kõrbesse küüditatakse. Minu jaoks varjutas võimas peategelane kõik jubedad sündmused. Tal endal pöörduvad mõtted rahustuseks alati Haapsallu — palavus toob silme ette lume, raskused loksuva merevee. Lisaks kahvatus kogu see õudus ka selle kõrval, kui ilusti kirjaniku eesti keel minus helises. Kaunis emakeeles raamatut lugeda on täiesti omaette klassist kogemus.