«Isa ei toonud kunagi midagi kaasa, välja arvatud ükskord, siis olid tal kohvris võõrad naiste aluspüksid»

Foto: Shutterstock

Loe katkendit Cornelia Travniceki äsja ilmunud noorteromaanist «Ketsid», mille on saksa keelest tõlkinud Madli Oras. Teose peategelane Mae jutustab ühtaegu vaimukalt ja valusalt üleskasvamisest nähtamatu lapsena haige venna kõrval, lähedase kaotusest, perekonna purunemisest, tõstab ühiskonna silmakirjalikkuse vastu mässu ja maitseb ka tänavaelu.

Kui olin kolmteist, selles halvaendelises eas, kus kõik variseb järsku kokku ja tuleb Ikea juhendi järgi väikese kuuskantvõtmega jälle korda teha, tuli aegamisi ilmsiks: ema silmad olid väsinud, kui ta isa peale karjus. Isa aga oli väsinud niipea, kui ta koju jõudis, mida ta enam tihti ei teinudki. Enamiku ajast oli ta tööreisil. Isadele, kes tihti ära sõidavad, ei saa ju midagi ette heita, aga nad peaksid heatujuliselt ja väikeste kingitustega tagasi pere juurde tulema ja naisele suud andma. Minu isa ei toonud kunagi midagi kaasa, välja arvatud ükskord, kogemata, siis olid tal kohvris võõrad naiste aluspüksid. Ema võttis kohvri, asetas selle sõnatult ukse taha – ja tõukas isa järele. Järsku olime omapead. Mina ja ema majas, isa ja ta kohver väljas maja ees, kingariiulil ikka veel see ketsipaar, lisaks lukus uks teisel korrusel ja väikesed valgete kuulikeste topsid ravimikapis.

Tamara oli asotsiaal – enamik inimesi nimetaks seda ilmselt nii. Ei tööd ega raha, võib-olla perekond, ta ei rääkinud sellest kunagi. Ei dokumente ega vanust, vahetevahel mõni kaklus. Tamara oli rumal, sest ta tegi kõike, mida intelligentne inimene oma kehaga ei teeks. Aga ta jäi alati ellu. Ja selles, mis mind puudutas, oli Tamara hooliv ja armastusväärne.

Cornelia Travnicek, «Ketsid». Foto: Raamat

Kui ma neljateistkümneaastaselt teda esimest korda nägin, püha Stefanuse katedraali varjus, ümbritsetuna valgete parukatega turistipüüdjatest, kes nägid välja nagu elav Mozarti kuulikeste reklaam, palus ta mu käest sigaretti, aga ma ei andnud. Mitte sellepärast, et mul poleks sigarette olnud, vaid ma olin alati ette kujutanud, et punkarid on nagu hulkuvad koerad – kui neid korra toita, ei saa neist enam kunagi lahti.

Niisiis küsisin, kas ma näen välja, nagu mul oleks sigarette, ja ta ütles jah. Olin veel hõivatud enda juurest sigareti omamise tunnuste otsimisega – mu ema ei tohtinud sellest muidugi midagi teada –, kui Tamara leidis, et tahab siiski pigem raha.

«Sa ostad selle eest nagunii ainult õlut! Või narkootikume.»

Tamara kergitas vasakut needistatud kulmu, tema suunurkadesse tekkisid väikesed kurrud ja ta vaatas mind hindavalt, kallutades pea küljele nagu tähelepanelik koer ja vilistades vaevukuuldavalt läbi kitsa prao lõikehammaste vahel.

«Ja mida sa arvad, et ma peaksin endale selle eest ostma?»

«Pole aimugi.» Tahtsin käsi taskusse pista, aga ei leidnud oma suvekleidil ühtegi. Mu pilk langes juhuslikule kohvikuaknale. «Äkki jäätist?»

«Jäätist?»

«Täna on soe päev.»

«Kas sa ostad mulle jäätist?»

Mida selle peale ikka kosta. Natukese aja pärast oli meil kummalgi jäätis peos, mul sidruni- ja Tamaral pistaatsiamaitseline. Ja mina olin alati arvanud, et pistaatsiajäätis meeldib ainult vanainimestele.

Korraga oli mul oma punkar ja ma olin selle üle kohutavalt uhke, isegi Pipi Pikksukal oli kõigest ahv.

Sellest päevast peale, kui isa üle tunni aja meie maja ukse taga ema nime röökis, tagudes ust kõigepealt rusika ja siis käelabaga, oli kõik teistmoodi. Mitte väga, kõigest nagu siis, kui rattaga sõites on tunne, et rehv laperdab, sa jääd seisma ja kummardud, aga ei suuda viga üles leida. Mitte et varem oleks kõik normaalne olnud. Aga pärast juhtunut käis sõna «normaalne» meie kohta ainult suhtelises mõttes. Ema ja mina olime koos ellu jäänud, vaikides, teisel korrusel see lukus uks.

Maja eest, kuhu emaga elama jäime, maksis isa esialgu edasi, nii ei pidanud ma kooli vahetama, tema aga üüris väikese ühetoalise korteri töökoha lähedal. Vahel tuli ta mulle laupäeviti järele, et minna koos jäätist sööma ja loomaaeda – olin selleks tegelikult juba liiga vana, aga ei öelnud seda talle. Vaatasime kinos filme ja käisime kord aastas Prateri lõbustuspargis. Meie kohtumistel kulutas ta minu peale iga kord palju raha ja suitsetas seejuures ühe sigareti teise järel – kui ema oleks kaasas olnud, oleks ta isa selle eest noominud.

Mäletan iga pisiasja päevast, mil sisenesin Schottenringil trammi nr 2, et Tamaraga Karlsplatzil esimest korda kokku saada. Mäletan sedagi, et taevas oli üksainus lai helehall väli, mis siiski pimestas. Tramm, kus ma üksikistmel istusin, oli vana, tundsin läbi õhukeseks kulunud ketsitaldade puitpõranda sooni. Surusin nina vastu klaasi – täpselt selline asi, mida emad väikelastele keelavad. Vaade meenutas mulle ülevalgustatud pilte kolletunud reisijuhtides: vana börs, Votivkirche, ülikool. Burgtheater, raekoda, parlament. Volksgarten, loodusloo muuseum, kunstiajaloo muuseum, Heldenplatz. Hofburg, Burggarten, Riigiooper. Trammisõit oli pikk ja totter vaatamisväärsuste tuur läbi selle Viini, mis paistis siia tänavale koondatud hiilgusega uhkeldavat. Siiski oli just sellel mõru kõrvalmaik, keegi ütles kunagi, et linn näeb nii kurb välja: kõik need imperiaalsed hooned ja ei mingit impeeriumi, mis kõige üle valitseks. Ja mullegi tundus see täpselt nii.

Tamara kergitas oma liiga laiu pükse ja vajus rätsepaistesse.

«Mis me nüüd teeme?» Lükkasin laiaks astutud suitsukonid kinganinaga eemale.

«Nüüd istume siin.»

«Miks?»

«Sest nii tehakse – istutakse siin, juuakse õlut ja küsitakse inimestelt, kas nad raha annavad.»

Istusin tema kõrvale ja jõllitasin räpast sillutist, mööda läks rastapatsidega tüdruk. Ta kandis uusi Adidase tosse, mis olid sama valged kui liustikujää enne tööstusrevolutsiooni. Mõtlesin koolile, sellele, et seal oli parasjagu söögivahetund, söögiraha eelistele ja oma tühjale kõhule.

Tamara võttis sügavalt püksitaskust õllepurgi. Jõime. Nõjatusin kinnisilmi vastu kiviseina, kõik ümbritsev muutus suminaks, mille keskel unustasin nälja. Korrapäraste ajavahemike tagant möödusid meist narkarid oma monotoonsete hüüetega «Substi, Substi»[1], mis muutusid kõigepealt lühemaks ja siis jälle pikemaks, sõltuvalt sellest, kas nad lähenesid või kaugenesid.

«Doppleri efekt,» itsitas Tamara, ja ma ei teadnud, kas ta mõtles füüsikalist või alkohoolset nähtust.

Tamara oli millalgi elu jooksul ühes või teises haridusasutuses käinud ja väga tõenäoliselt isegi ülikoolis õppinud. Aga konkreetseid küsimusi oma elu kohta ta vältis. Vahel ütles ta midagi kvantide ja stringide ja kvarkide ja spinnide kohta, siis tumenesid tema muidu nii heledad iirised, ta kissitas silmi, tema peened kortsukesed muutusid nähtavaks ja ta katkus oma niigi igas suunas turritavaid juukseid. Kahjuks oli ta joonud oma teadmiste vahele lüngad, nii et seoseid luua oli tal juba raske.

«Anna pudel,» ütles ta alati, kui tahtsin temalt midagi teada saada, «siis läheb kergemini.»

Aga kergesti läks veel ainult üks asi: mida millises olekus suitsetada, süstida või ninna tõmmata sai ja mida parem mitte.

Nüüd on kõik teisiti, nüüd ümbritseb mind turvalisus. Turvalisus on see, kui sa ei pea piima enne maisihelvestele peale valamist nuusutama, et sa ei leiaks järgmisel hetkel oma kiudainetelt riknenud valguklompe. Esimestel nädalatel Jakobi juures hoidsin ikka veel hinge kinni ja sisse hingasin uuesti alles siis, kui piim oli kausis ja maisihelbed selles isuäratavalt ujusid. Praeguseks algavad kõik hommikud hästi.

Asetan müslikausi köögikaalule, mis näitab kolmkümmend üks grammi, nopin üheainsa maisihelbe kausist välja ja pistan pakki tagasi. Kaal näitab kolmkümmend grammi, täpselt nagu pakil kirjas olev päevane kogus.

«Jakob,» hüüan läbi korteri, «Jakob, piim saab jälle otsa.»

Löön külmkapiukse rõõmsalt kinni ja panen köögiraadio käima. Üks reporter teeb parajasti peaministriga intervjuud ja küsib, kas ta näitas nooruses vahel ka mõnele naisele oma margikogu. Peaminister ütleb, et ta ei näidanud mitte ainult marke, vaid ka raamatuid ja palju muud. Nagu sellest ei piisaks, küsib reporter veel, kas ta näitas kõnealust margikogu ka oma abikaasale, ja mul purskab piim ninast välja.